Itaalias trühvlijahil koos koeraga, toorest hakklihast rääkimata

Hoolimata sellest, et kogemus mõne aasta tagune, käib tõeline kihu igal sügisel läbi - saaks vaid trühvlihooajal Itaaliasse! Järgnev on meeledetuletus sellest naudinguretkest Piemontesse. Ausõna, iga selle mõnu nimel kulutatud sent on seda väärt!

Trühvleid ei tehta vaid šokolaadist

Trühvlid on seened, mis kasvavad puujuurte lähedal maa all, enamasti umbes 20–30 sentimeetri sügavusel. Trühvlite sugukonda tubaracea kuulub 87 liiki.

Valged trühvlid

Neid leidub Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas. Söödavaid liike on kümmekond. Üldjuhul varieerub trühvlite suurus pähklist rusikani. Kõige paremad, kuulsamad ja maitsvamad on Piemonte ehk Alba valged trühvlid (Tuber magnatum). Väga tugeva ja intensiivse lõhnaga, aimata võib kerget küüslauguhõngu. Viljaliha roosakas, valgete viirgudega. Hooaeg oktoobrist detsembrini.
Must trühvel (Tuber melanosporum) on tuntud veel ka Norcia, Spoleto, Périgordi trühvli nime all. Selle lõhn samuti intensiivne, kuid mahedam ja nõrgem kui valgel trühvlil ning säilib kuumutamisel, seega võib neid ka küpsetada. Pealt mustad või tumepruunid, viljaliha mustjaslillakas, valgete viirgudega. Hooaeg novembri keskelt märtsi keskpaigani.

Piemonte ja Alba

Must trühvel

Enamus häid asju siin ilmas juhtub tänu sellele, et keegi hea tuttav räägib ennastunustavalt millestki toredast ja siis tekib isu seda kõike omal nahal järele proovida! Nii oli ka meiega. Ühe reisikaaslase sõber oli samas piirkonnas toitu-jooki nautinud ning seda taevani kiitnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui juba märtsikuus lennukipiletid osta, hotellikohad broneerida ning ootama hakata. Nii mõnelegi meist tundus märtsis lubatu novembris võimatu, seega tuli seltskonnas pisikesi muudatusi, kuid põhiväärtused jäid samaks – kogu seltskond armastas head toitu ja veini ja otse loomulikult sel teemal tundide kaupa filosofeerida ning toitu ka valmistada.

Meid oli 9, kes kaunil novembrialguse päeval Tallinnast Milano poole lendas, et sealt edasi rendiautodega sihtpunkti poole kihutada ning imekaunist Piemonte maastikku imetleda. Lisaks trühvlitele on Colline di Langa e del Barolo, meie sihtkoht Piemontes, ka tuntud veinikeskus, kus toodetakse Barbera, Barolo, Dolcetto ja Barbaresco jt tuntud veine.
Seega reisisihiks igati sobiv kant!
Viibisime Piemontes hingedepäeva nädalavahetuse neljapäevast esmaspäevani, päevad olid päikeselised ja soojad kui meie suvi, õhtud sügiseselt jahedad. Eesmärk oli üsna selge – ohtralt süüa-juua, trühvlite kõrghooaega nautida ning tippsündmuseks pidi kujunema trühvlijaht tõelise trühvlikoera – meie puhul toimeka Kira – juhtimisel. Trühvlijahi broneerisime endale juba Tallinnas, olemaks tõeliselt kindel, et saame pühas toimingus osaleda!
Rahvusvaheline trühvliturg on kallis ja halastamatu nagu iga teinegi samalaadne, kus tegemist piiratud ressursi ja kalli kaubaga. See on ka üks põhjustest, miks koerakesed oma otsingutel suukorve kannavad, sest sagedased on juhtumid, kus õelad konkurendid trühvlisaludesse mürki poetavad, et treenitud koeri tappa.

Ületöötanud trühvlikoer Kira

Trühvlikoeri treenitakse kaua ja põhjalikult, leidmaks metsa alt väärtseent – trühvlit – ning, otsitu leidmisel, seent oma käpakestega osavalt välja kaevama. Ammustel aegadel kasutati trühvliotsingutel tavalisi sigu, tänapäeval eelistatakse aga spetsiaalseid trühvlikoeri – treenimine on hõlpsam. Samuti pole koeraga hirmu, et ta kalli kraami lihtsalt nahka pistab, sea puhul on see tunduvalt keerulisem, kui isegi mitte võimatu.

Kui me kokkulepitud ajal kell 10 Alba linnas trühvlikontoris, mis taolisi jahte vahendab, oma koerajuhti koos koeraga ootasime, siis läks ikka tubli kolmveerand tunnikest, enne kui meie trühvliotsija ehk trifulao ja koer saabusid. Pisut kurnatutena, sest öö läbi kestnud trühvlijaht oli nii koerale kui peremehele oma jälje jätnud. Suundusime autodega linnast välja trühvlimetsa, olles igaüks maksnud selle lõbu eest 25 eurot.

Kira koos peremehega

Koerakese nimi oli Kira, kaunis lapiline tundmatut sugu pontu, kes pidi meid juhtima tõelise gurmaani naudingu läteteni. Ilmselt oli põhjuseks pikk jahiöö, et tema demonstratsioonesinemisest asja ei saanud. Penil oli tema ümber toimuvast sügavalt ükskõik, välja arvatud siis kui mõni järjekordne reisiseltskonna liige teda kõrva tagant sügama kippus. Meie seltskond silkas aga ummisjalu ja kuulekalt pitsu järel mööda metsa, nägudel keskendunud trifulao-ilme. Kira peremees püüdis küll anda meile lavastatud etendust - ta palus meil koerakest rihmast hoida ning läks eemale puujuure alla taskusolevat trühvlit maha matma, et siis hiljem nautida tõelist väljakraapmise tseremooniat. Võtsime asja täie tõsidusega, katsime isegi koerakese silmad, et ta peidukohta ei näeks! Kutsu tormas sihitult edasi-tagasi, lõpuks oli peremees sunnitud trühvli ise maast välja kraapima ning suurmeistri ninapidi seene juurde juhatama. Nõnda lõppeski trühvlijaht ilma saaki saamata, aga kaunis jalutuskäik värskes õhus oli see siiski.                                                             

Alba ja trühvlilaat

Trühvlilaata peetakse Albas trühvlite kõrghooaja nädalalõputi septembri lõpust kuni novembri keskpaigani. Ilmatusuurde laadatelki oli kuhjatud kogu maailma hõrgutisi, mille paljude oluliseks koostisosaks olid trühvlid. Kõikjal levis kirjeldamatu trühvlilõhn, trühvlit pakuti nii iseseisvana kui lisandina kõikidele võimalikele ja võimatutele toitudele – salami, juust, pasta, õli…
Juurdepääsu gurmaani unistustele tagas 1 EURine pilet, lisaks sai 6 EURi eest soetada isikliku veiniklaasi ning pidu võis alata! Et kohal olid nii juustu-, salumi- kui ka veinitootjad, kes kõik oma prodotto’sid lahkelt maitsta pakkusid, siis ilmselt ei tule kellelegi üllatuseks, et veetsime selles imelises paigas 5 tundi.Aeg lendas kui linnulennul!
Pidasime vajalikuks ka trühvleid kaasa osta. Säilivad nad küll vaid umbes nädala, kuid kodus oli hõrk eine kindlustatud - retsept on lihtne: keedetud pastale lisada natuke võid ja riivida trühvlid sinna peale. Trühvlilaastud muudavad lihtsa pasta gurmeeroaks. Kilohind ju ligi 16 000 krooni!

Villa Carita

Ei osanud me kallil isamaal kalendrisse vaadata (kui suur hingedepäeva pühitseja Maarjamaa rahvas ongi) ning saabusime Itaaliasse hingedepäeval, mida itaallased oma põhjalikkuses tähistasid pikalt ja süvenenult, et peaaegu oleksime saabumispäeval õhtusöögita jäänud – suurem osa söögi- ja joogikohti olid lihtsalt suletud!

Vaade villa terrassilt

Meie kallis majaemand suutis sel korral küll tõelisi tundeid oma näol paista lasta, kui pidas vajalikuks meiega kauni itaalia aktsendiga inglise keeles pragada, et olime õhtusöögi eelnevalt broneerimata jätnud. Kindlasti ei soovinud ta ise meile toitu pakkuda, sest selles majas oli kõik kui lavakujundus ühele tõsisele draamale. Villa Carita kandis auga oma perenaise nime. See asus kõrgel mäeküljel kauni väikelinna La Morra külje all, hurmava vaatega viinapuuaedadele ja püüdmatule silmapiirile. Sellistest kohtadest kirjutatakse tavaliselt raamatutes, neid on ka pildi peal, kuid ise mõnd ööd sellise paradiisi eestoas veetes tundus elu pisut rohkem elamisväärt. Villas on 3 tuba, hommikusöögiruum ning pere eluruumid, lisaks oli veel õuemajakeses 2 tuba, üks suisa sviit. Tõeliseks vaatamisväärsuseks oli aga meie majaemand – määratlemata vanuses (50-75 aastat ehk on see piir!); kõhetu; näoga, mis kunagi võis olla kaunis, kuid nüüd vaid väärikas ja miimikavaba! Tõenäoliselt see võiski olla ta eatu väljanägemise põhjuseks. Kuuldes, et meil pole reserveeringuid korralistele ja sel maal lausa kohustuslikele õhtusöökidele, hakkas ta seda kõike ise kärmelt organiseerima. Ja nagu hiljem selgus, sugugi mitte omakasupüüdmatult! Nimelt saavad hotelliomanikud kokkuleppel restoranidega iga inimese pealt, keda nad broneeringu alusel sööma saadavad, kenakese kopika. Seega tähendas mitteilmumine rahakadu ning selle eest tuli tuliselt võidelda. 

Nii reede, laupäeva kui ka pühapäeva õhtuks broneeris ta meile söömapaigad erinevates kohalikes restoranides, unustades aga lisamata, et enamikes kohtades on tegemist komplektmenüüga, mis koosneb lugematutest käikudest, lisaks veini, grappat ja limoncellot. Ja igasse kohta ilmumine oli kohustuslik, etteteatamata puudumist karistati villa peremehe sissemarsiga hotellituppa (NB! sisenes ta oma võtmega), kõikide väetite, haigete ja muidu ülesöönute vastuväidetest hoolimata nende jaluletõstmisega ja vastuvaidlemist mittesallival moel 20 km kaugusel olevasse toidulauda lähetamisega.

Nii juhtus meie reisikaaslastega, kes juhtusid kenasti tudima, kui vapram osa seltskonnast juba järgmises külakeses õhtulist võttis. Et õhtu oli padupime, kaart segane, siis pikemate-lühemate jänesehaakidega jõudsid nad viimaks arvatava restorani ette, marssisid sisse ning hakkasid pimedusest ja äsjamagatud unest kissis silmadega oma kalleid kaasmaalasi otsima. Kuid oh imet, kogu hiigelsuur ruum oli täidetud väga väikeste ja laua kohal kookus krimpsus kujudega, kes võõraid reisiselle nähes paigale tardusid nagu oleks keegi nad ära „tinistanud“. Lähemal vaatlusel selgus, et nad olid tunginud itaalia vanurite bingoõhtule!

End siiski kokku võttes leidsid nad meid kõrvalasuvast restoranist, kus nad rammestunult maha potsatasid ning meie õhtusöögi jäägi nahka pistsid. Justnimelt jäägid, sest Itaalias õhtusöök koosneb lugematutest käikudest ja toitu on tõeliselt palju ning, erinevalt eestlastest, keda õpetatakse taldrik tühjaks sööma ning mitte toitu raiskama, teevad itaallased seda suurima mõnuga. Nimelt kuhjavad nad lauad toiduga üle, ühele inimesele mõeldud toidukogusega saaks lasteaia keskmise suurusega rühma mõnusalt piimapõrsasteks nuumata.

Kirjeldan siin pisut tavalist menu turisticot ehk nö komplektõhtusööki, et see lihtsameelseid turiste ootamatult ei tabaks.

Valge trühvli laastud pastal

Algus on siis selline: lauale kantakse väiksemad vannid toorest, erakordselt peene konsistentsiga ning hõrgult maitsestatud veisehakkliha. Neil endil on küll selle kohta oma nimetus – carne crudo, kuid hakkliha on hakkliha ja sellisena ta näeb ka välja. Eesti inimene on harjunud sarnast toitu boeuf a la tartare’ina paaril röstsaialõigul ootena nautima, meile ettekantud kogus oleks teinud aga au iga inimsööjahiiglase toidulauale. Igatahes – oma vastasistuvat lauanaabrit üle või läbi selle lihamäe näha oli võimatu. Hakkliha mekitud, tuleb hakata vapralt ootama salami ja singikäiku, ohtralt grissineid ja krõbeda koorikuga saia kõrvale nosides. Sel maal tuleb ära unustada isiklikud, väikesed leivataldrikud, kust kombekalt sõrmedega palakesi näpistada! Kõik käib kaunilt laudlina peal ja tõele au andes on need linad alati valged ja puhtad.

Vorstikäigu järel, mõnes kohas ka enne seda, tuuakse lauale vaagnad insalata russoga – traditsioonilise kohaliku kartulisalatiga koos keedumuna, -porgandite ja konservhernestega, kastmeks rammus majoneesi ja hapukoore segu. Väga maitsev, võtmekomponendiks on muna - seda peab olema ohtralt – ja õige majonees! Kodutehtud! Antipastile järgneb primi piatti – pasta, reeglina kaks rooga – ravioolid con ragù ja tajarini con burro (linguinest veel peenem pasta võiga). Ja siis liudade kaupa jänesepraadi ja vasikaliha, lõpetuseks 4 käiku magustoitu ja kohv. Loomulikult saab trühvlihooajal pea kõiki roogi tellida ka valgete või mustade trühvlitega.

Seda kõike saab alla loputada suure koguse hea veiniga. Tundub, et Jeesus muutis Itaalias kogu vee veiniks. Veini on kõikjal ja meile täiesti arusaamatul põhjusel kaunistasid veinipudelid isegi lasteriiete kaupluse vaateakent. 

Pole siis ime, et reisi jooksul meie kõikide taljed kenasti paisusid. Läbisime vaid vahemaid autouksest restoraniukseni ja tagasi. Gurmaani eluviisid on kurnavad, kuid siiski ülimalt nauditavad.

Kõik, kes on huvitatud heast toidust ja veinist, peaksid selle palverännaku ette võtma, kuid kõik reisiga seotud broneeringud tuleks teha vähemalt pool aastat ette. Vastasel juhul jääte ukse taha – nii hotellis kui ka restoranis – ja sellest oleks äraütlemata kahju!

Follow my blog with Bloglovin