Hoolimata sellest, et kogemus mõne aasta tagune, käib tõeline kihu igal sügisel läbi - saaks vaid trühvlihooajal Itaaliasse! Järgnev on meeledetuletus sellest naudinguretkest Piemontesse. Ausõna, iga selle mõnu nimel kulutatud sent on seda väärt!
Trühvleid ei tehta vaid šokolaadist
Trühvlid on seened, mis kasvavad puujuurte lähedal maa all,
enamasti umbes 20–30 sentimeetri sügavusel. Trühvlite sugukonda
tubaracea kuulub 87 liiki.
 |
Valged trühvlid |
Neid leidub
Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas. Söödavaid liike on kümmekond. Üldjuhul varieerub trühvlite suurus pähklist rusikani. Kõige paremad, kuulsamad ja maitsvamad on Piemonte ehk Alba valged trühvlid (
Tuber magnatum). Väga tugeva ja intensiivse lõhnaga, aimata võib kerget küüslauguhõngu. Viljaliha roosakas, valgete viirgudega. Hooaeg oktoobrist detsembrini.
Must
trühvel (
Tuber melanosporum) on tuntud
veel ka Norcia, Spoleto, Périgordi trühvli nime all. Selle lõhn samuti
intensiivne, kuid mahedam ja nõrgem kui valgel trühvlil ning säilib
kuumutamisel, seega võib neid ka küpsetada. Pealt mustad või tumepruunid,
viljaliha mustjaslillakas, valgete viirgudega. Hooaeg novembri keskelt märtsi
keskpaigani.
Piemonte ja Alba
 |
Must trühvel |
Enamus häid asju siin ilmas juhtub tänu
sellele, et keegi hea tuttav räägib ennastunustavalt millestki toredast ja siis
tekib isu seda kõike omal nahal järele proovida! Nii oli ka meiega. Ühe
reisikaaslase sõber oli samas piirkonnas toitu-jooki nautinud ning seda taevani
kiitnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui juba märtsikuus lennukipiletid osta,
hotellikohad broneerida ning ootama hakata. Nii mõnelegi meist tundus märtsis
lubatu novembris võimatu, seega tuli seltskonnas pisikesi muudatusi, kuid
põhiväärtused jäid samaks – kogu seltskond armastas head toitu ja veini ja otse
loomulikult sel teemal tundide kaupa filosofeerida ning toitu ka valmistada.
Meid oli
9, kes kaunil novembrialguse päeval Tallinnast Milano poole lendas, et sealt
edasi rendiautodega sihtpunkti poole kihutada ning imekaunist Piemonte
maastikku imetleda. Lisaks trühvlitele on Colline
di Langa e del Barolo, meie sihtkoht Piemontes, ka tuntud veinikeskus, kus
toodetakse Barbera, Barolo, Dolcetto ja Barbaresco jt tuntud veine.
Seega
reisisihiks igati sobiv kant!
Viibisime
Piemontes hingedepäeva nädalavahetuse neljapäevast esmaspäevani, päevad olid
päikeselised ja soojad kui meie suvi, õhtud sügiseselt jahedad. Eesmärk oli üsna
selge – ohtralt süüa-juua, trühvlite kõrghooaega nautida ning tippsündmuseks
pidi kujunema trühvlijaht tõelise trühvlikoera – meie puhul toimeka Kira –
juhtimisel. Trühvlijahi broneerisime endale juba Tallinnas, olemaks tõeliselt
kindel, et saame pühas toimingus osaleda!
Rahvusvaheline
trühvliturg on kallis ja halastamatu nagu iga teinegi samalaadne, kus tegemist
piiratud ressursi ja kalli kaubaga. See on ka üks põhjustest, miks koerakesed
oma otsingutel suukorve kannavad, sest sagedased on juhtumid, kus õelad
konkurendid trühvlisaludesse mürki poetavad, et treenitud koeri tappa.
Ületöötanud trühvlikoer Kira
Trühvlikoeri treenitakse kaua ja
põhjalikult, leidmaks metsa alt väärtseent – trühvlit – ning, otsitu leidmisel,
seent oma käpakestega osavalt välja kaevama. Ammustel aegadel kasutati trühvliotsingutel
tavalisi sigu, tänapäeval eelistatakse aga spetsiaalseid trühvlikoeri – treenimine
on hõlpsam. Samuti pole koeraga hirmu, et ta kalli kraami lihtsalt nahka pistab,
sea puhul on see tunduvalt keerulisem, kui isegi mitte võimatu.
Kui me kokkulepitud ajal kell 10 Alba
linnas trühvlikontoris, mis taolisi jahte vahendab, oma koerajuhti koos koeraga
ootasime, siis läks ikka tubli kolmveerand tunnikest, enne kui meie
trühvliotsija ehk trifulao ja koer
saabusid. Pisut kurnatutena, sest öö läbi kestnud trühvlijaht oli nii koerale
kui peremehele oma jälje jätnud. Suundusime autodega linnast välja
trühvlimetsa, olles igaüks maksnud selle lõbu eest 25 eurot.
 |
Kira koos peremehega |
Koerakese nimi oli Kira, kaunis lapiline tundmatut
sugu pontu, kes pidi meid juhtima tõelise gurmaani naudingu läteteni. Ilmselt oli
põhjuseks pikk jahiöö, et tema demonstratsioonesinemisest asja ei saanud. Penil
oli tema ümber toimuvast sügavalt ükskõik, välja arvatud siis kui mõni
järjekordne reisiseltskonna liige teda kõrva tagant sügama kippus. Meie
seltskond silkas aga ummisjalu ja kuulekalt pitsu järel mööda metsa, nägudel keskendunud
trifulao-ilme. Kira peremees püüdis
küll anda meile lavastatud etendust - ta palus meil koerakest rihmast hoida
ning läks eemale puujuure alla taskusolevat trühvlit maha matma, et siis hiljem
nautida tõelist väljakraapmise tseremooniat. Võtsime asja täie tõsidusega,
katsime isegi koerakese silmad, et ta peidukohta ei näeks! Kutsu tormas
sihitult edasi-tagasi, lõpuks oli peremees sunnitud trühvli ise maast välja
kraapima ning suurmeistri ninapidi seene juurde juhatama. Nõnda lõppeski
trühvlijaht ilma saaki saamata, aga kaunis jalutuskäik värskes õhus oli see
siiski.
Alba ja trühvlilaat
Trühvlilaata
peetakse Albas trühvlite kõrghooaja nädalalõputi septembri lõpust kuni novembri
keskpaigani. Ilmatusuurde laadatelki oli kuhjatud kogu maailma hõrgutisi, mille
paljude oluliseks koostisosaks olid trühvlid. Kõikjal levis kirjeldamatu
trühvlilõhn, trühvlit pakuti nii iseseisvana kui lisandina kõikidele
võimalikele ja võimatutele toitudele – salami, juust, pasta, õli…
Juurdepääsu
gurmaani unistustele tagas 1 EURine pilet, lisaks sai 6 EURi eest soetada
isikliku veiniklaasi ning pidu võis alata! Et kohal olid nii juustu-, salumi- kui
ka veinitootjad, kes kõik oma prodotto’sid
lahkelt maitsta pakkusid, siis ilmselt ei tule kellelegi üllatuseks, et
veetsime selles imelises paigas 5 tundi.Aeg lendas kui linnulennul!
Pidasime
vajalikuks ka trühvleid kaasa osta. Säilivad nad küll vaid umbes nädala, kuid
kodus oli hõrk eine kindlustatud - retsept on lihtne: keedetud pastale lisada
natuke võid ja riivida trühvlid sinna peale. Trühvlilaastud muudavad lihtsa
pasta gurmeeroaks. Kilohind ju ligi 16 000 krooni!
Villa Carita
Ei osanud me kallil isamaal kalendrisse
vaadata (kui suur hingedepäeva pühitseja Maarjamaa rahvas ongi) ning saabusime Itaaliasse hingedepäeval, mida itaallased oma põhjalikkuses tähistasid pikalt
ja süvenenult, et peaaegu oleksime saabumispäeval õhtusöögita jäänud – suurem osa
söögi- ja joogikohti olid lihtsalt suletud!
 |
Vaade villa terrassilt |
Meie kallis majaemand suutis sel korral
küll tõelisi tundeid oma näol paista lasta, kui pidas vajalikuks meiega kauni
itaalia aktsendiga inglise keeles pragada, et olime õhtusöögi eelnevalt
broneerimata jätnud. Kindlasti ei soovinud ta ise meile toitu pakkuda, sest
selles majas oli kõik kui lavakujundus ühele tõsisele draamale. Villa Carita kandis
auga oma perenaise nime. See asus kõrgel mäeküljel kauni väikelinna La Morra
külje all, hurmava vaatega viinapuuaedadele ja püüdmatule silmapiirile.
Sellistest kohtadest kirjutatakse tavaliselt raamatutes, neid on ka pildi peal,
kuid ise mõnd ööd sellise paradiisi eestoas veetes tundus elu pisut rohkem
elamisväärt. Villas on 3 tuba, hommikusöögiruum ning pere eluruumid, lisaks oli
veel õuemajakeses 2 tuba, üks suisa sviit. Tõeliseks vaatamisväärsuseks oli aga
meie majaemand – määratlemata vanuses (50-75 aastat ehk on see piir!); kõhetu; näoga,
mis kunagi võis olla kaunis, kuid nüüd vaid väärikas ja miimikavaba! Tõenäoliselt
see võiski olla ta eatu väljanägemise põhjuseks. Kuuldes, et meil pole
reserveeringuid korralistele ja sel maal lausa kohustuslikele õhtusöökidele,
hakkas ta seda kõike ise kärmelt organiseerima. Ja nagu hiljem selgus, sugugi
mitte omakasupüüdmatult! Nimelt saavad hotelliomanikud kokkuleppel
restoranidega iga inimese pealt, keda nad broneeringu alusel sööma saadavad, kenakese kopika. Seega tähendas mitteilmumine rahakadu ning selle eest tuli tuliselt võidelda.
Nii reede, laupäeva kui ka pühapäeva
õhtuks broneeris ta meile söömapaigad erinevates kohalikes restoranides,
unustades aga lisamata, et enamikes kohtades on tegemist komplektmenüüga,
mis koosneb lugematutest käikudest, lisaks veini, grappat ja limoncellot. Ja igasse kohta ilmumine
oli kohustuslik, etteteatamata puudumist karistati villa peremehe sissemarsiga
hotellituppa (NB! sisenes ta oma võtmega), kõikide väetite, haigete ja muidu
ülesöönute vastuväidetest hoolimata nende jaluletõstmisega ja vastuvaidlemist
mittesallival moel 20 km kaugusel olevasse toidulauda lähetamisega.
Nii juhtus meie reisikaaslastega, kes
juhtusid kenasti tudima, kui vapram osa seltskonnast juba järgmises külakeses
õhtulist võttis. Et õhtu oli padupime, kaart segane, siis pikemate-lühemate
jänesehaakidega jõudsid nad viimaks arvatava restorani ette, marssisid sisse
ning hakkasid pimedusest ja äsjamagatud unest kissis silmadega oma kalleid
kaasmaalasi otsima. Kuid oh imet, kogu hiigelsuur ruum oli täidetud väga
väikeste ja laua kohal kookus krimpsus kujudega, kes võõraid reisiselle nähes
paigale tardusid nagu oleks keegi nad ära „tinistanud“. Lähemal vaatlusel
selgus, et nad olid tunginud itaalia vanurite bingoõhtule!
End siiski kokku võttes leidsid nad meid
kõrvalasuvast restoranist, kus nad rammestunult maha potsatasid ning meie
õhtusöögi jäägi nahka pistsid. Justnimelt jäägid, sest Itaalias õhtusöök koosneb
lugematutest käikudest ja toitu on tõeliselt palju ning, erinevalt eestlastest, keda õpetatakse taldrik tühjaks sööma ning mitte toitu raiskama,
teevad itaallased seda suurima mõnuga. Nimelt kuhjavad nad lauad toiduga üle,
ühele inimesele mõeldud toidukogusega saaks lasteaia keskmise suurusega rühma
mõnusalt piimapõrsasteks nuumata.
Kirjeldan siin pisut tavalist menu turisticot ehk nö komplektõhtusööki, et see lihtsameelseid
turiste ootamatult ei tabaks.
 |
Valge trühvli laastud pastal |
Algus on siis selline: lauale kantakse
väiksemad vannid toorest, erakordselt peene konsistentsiga ning hõrgult
maitsestatud veisehakkliha. Neil endil on küll selle kohta oma nimetus – carne crudo, kuid hakkliha on hakkliha
ja sellisena ta näeb ka välja. Eesti inimene on harjunud sarnast toitu boeuf a la tartare’ina paaril
röstsaialõigul ootena nautima, meile ettekantud kogus oleks teinud aga au iga
inimsööjahiiglase toidulauale. Igatahes – oma vastasistuvat lauanaabrit üle või
läbi selle lihamäe näha oli võimatu. Hakkliha mekitud, tuleb hakata vapralt
ootama salami ja singikäiku, ohtralt grissineid ja krõbeda koorikuga saia kõrvale nosides.
Sel maal tuleb ära unustada isiklikud, väikesed leivataldrikud, kust kombekalt
sõrmedega palakesi näpistada! Kõik käib kaunilt laudlina peal ja tõele au andes
on need linad alati valged ja puhtad.
Vorstikäigu järel, mõnes kohas ka enne
seda, tuuakse lauale vaagnad insalata
russoga – traditsioonilise kohaliku kartulisalatiga koos keedumuna, -porgandite
ja konservhernestega, kastmeks rammus majoneesi ja hapukoore segu. Väga
maitsev, võtmekomponendiks on muna - seda peab olema ohtralt – ja õige
majonees! Kodutehtud! Antipastile
järgneb primi piatti – pasta,
reeglina kaks rooga – ravioolid con ragù ja tajarini
con burro (linguinest veel peenem
pasta võiga). Ja siis liudade kaupa jänesepraadi ja vasikaliha, lõpetuseks 4
käiku magustoitu ja kohv. Loomulikult saab trühvlihooajal pea kõiki roogi
tellida ka valgete või mustade trühvlitega.
Seda kõike saab alla loputada suure koguse
hea veiniga. Tundub, et Jeesus muutis Itaalias kogu vee veiniks. Veini on
kõikjal ja meile täiesti arusaamatul põhjusel kaunistasid veinipudelid isegi
lasteriiete kaupluse vaateakent.
Pole siis ime, et reisi jooksul meie
kõikide taljed kenasti paisusid. Läbisime vaid vahemaid autouksest
restoraniukseni ja tagasi. Gurmaani eluviisid on kurnavad, kuid siiski ülimalt
nauditavad.
Kõik, kes on huvitatud heast toidust ja
veinist, peaksid selle palverännaku ette võtma, kuid kõik reisiga seotud
broneeringud tuleks teha vähemalt pool aastat ette. Vastasel juhul jääte ukse
taha – nii hotellis kui ka restoranis – ja sellest oleks äraütlemata kahju!
Follow my blog with Bloglovin