Concia di zucchine - kui suvikõrvitsad hakkavad võimust võtma

Selle retseptini jõudsin tänu kunagisele Deliciale: kes teab, see teab. Ostsin sealt ühe satsi marineeritud suvikõrvitsaid, maitses ülihää ja siis proovisin ise järele teha. Ja maitseb siiani ülihää. Vanad roomlased ja juudid ikka teadsid, mis keele alla viib.

Viiluta mandoliiniga suvikõrvits (mida väiksem seda tihkem, aga saab ka suurtest) ca 0,5 cm viiludeks. Kui raatsid kasutada ilusaid pisikesi, siis tee pikuti viilud. Laota lauale köögipaberile, riputa sool peale ja nõruta 0,5-1 tundi vett välja. Pruunista kuumal pannil/grillpannil/grillil sortsu oliiviõliga mõnusalt kergelt pruunikaks (mida ülekasvanum vili, seda ettevaatlikum tuleb olla, sest seemnetega keskosa kipub kõrbema). 
Maitsestamiseks kasuta Meira Vahemere ürdisegu, millele sega juurde maitse järgi uhmris kergelt purustatud apteegitilliseemneid ja vürtsköömneid (estragonihulluna olen lisanud ka värsket estragoni). 

Kaussi kihiti grillitud suvikõrvits, iga kihi peale raputa ürdisegu, maitse järgi soola-pipart, sorts oliiviõli ja sorts head valget palsamiäädikat (mina kasutan Fee äädikat). Külmkappi. Vahepeal tasub kausile põhi peale keerata või ettevaatlikult segada, et maitsed ühtlustuksid. Kõiki maitseid saab pärast päevast mürdimist maitse järgi timmida. 
Seisab külmikus ca 2 nädalat. 
Vabalt võib sobivate portsude kaupa sügavkülmutada. 
Sobib salatiks, leivakatteks, antipastoks.

Hanepuljong ja -seljanka

Kui kõik ausalt otsast peale ära rääkida, siis hiidjõuluhanest sai sügavkülma tallele pandud kael ja tiivad, st umbes kilo jagu häädust. Otsustasin korraldada supise nädalavahetuse pisukese haneseljankaga. Esmalt oli vaja valmis keeta puljong ja hanest polnud ma seda kunagi varem teinud. Protsessist ette rutates - puljong tuli niivõrd hõrgutav, et seljanka sai küll valmis (ja samuti hõrgutav), kuid see potitäis jäi kõigist nädala algust ootama, puljong kanapirukaga kadus see-eest põhjatusse kurku (küll tahaks öelda, et nagu hane selga vesi).

Hanepuljong

1 kg tooreid hanekonte (tiivad, kael)
5 l vett
1 suur värske loorberileht
10 pipratera
2 vürtsitera
2-5 õhukest viilu värsket punast tšillit
paras peotäis porrulehti
2-3 viilu juursellerit
2-3 viilu juurpeterselli
1 paras porgand, viilutatult või kuubikuteks lõigatult
Soola maitse järgi

Sellest kogusest saab ca 5 l väga tummist nestet, millest võib valmistada kokku kuni 10 liitrit erinevaid suppe. 

Puljongi keetmiseks varu ca 5 tundi.
Pane kondid sobiva suurusega potti ja lisa vett nii palju, et need oleks täielikult kaetud ja veidi rohkem. Lase keema tõusta, siis vähenda kuumust ja koori vahukulbiga hoolikalt vaht.
Lisa ürdid, vürtsid ja köögiviljad ning maitsesta soolaga. Leem peaks olema tavapärasest soolasem, siis tuleb ka lihale hea mekk man.
Lase minimaalsel kuumusel keeda vähemalt 4 tundi.
Kui liha luudelt pudenema hakkab, õngitse potist välja kael, tiivad, porru, selleri- ja petersellitükid. Puljongis keedetud maitseviljad maitsevad hirmsasti koerale, tema hammaste vahel lõpetavad oma maise teekonna ka hanenaha tükid, krõmpskondid ja muud häädus, mis pärast kontidelt liha eemaldamist järele jääb.
Kusjuures ilusat tailiha tuleb kaelast ja tiibadest täitsa paraja supitäie jagu.

Seljankapõhi

2 sibulat
4 küüslauguküünt
2 kobedat hapendatud kurki
2-5 õhukest viilu värsket punast tšillit
150 g head tomatipastat
1 loorberileht
5-7 pipratera
Võid, õli
Soola, suhkrut

Viiluta sibul, küüslauk ja kurk õhukeselt, haki tšilli hästi peeneks. Hauta sibul ja küüslauk klaasjaks, lisa tšilli, hapukukurk, tomatipasta, maitseained. Hauta vaiksel tulel ca 15-30 min, maitsesta parajaks, et oleks soolasust, hapukust, magusust ja tulisust.

Seljanka valmistamiseks sega seljankapõhi ca 2- 2,5 l puljongiga. Lisa haneliha. Lase keema, lisa kividega oliivid (kas rohelised või mustad, Kreeka või Itaalia omad, on juba maitseasi) ja mõni lusikatäis adžikat - täpselt nii palju, kui tulist suppi maitsepungad taluvad.
Lase keeda ca tunnike või veidi vähem. Timmi maitsed õigeks, lisades soola, suhkrut ja adžikat. Tasub meeles pidada, et oliividest eraldub maitset ka pärast keetmise lõpetamist.

Follow my blog with Bloglovin

Hommikune munahõrgutis väikese seenega saiakäärul

2 toasooja õnneliku kana muna

10-25 g magedat võid

Soovi järgi mõned värsked mahedad seened (nt 3 aiamurust värskelt korjatud tindikukübarat või metsaveeres kasvavat šampinjonimugulat). Sobivad pea kõik mahedad seened, nt kukeseened, lehter-kukeseened, kuuse- ja porgandiriisikad, kitsemamplid jne

Soovi korral oksake värsket estragoni ja/või salveileht või murulauku

Soola

Pipart

1 röstsaiaviil või ahjusoe ciabattakäär
Kõrvale maitse järgi viiluke kasvuhoonesooja tomatit, paaripäevast krõmpsuvat hapukurki, mõned rukolalehed või muud värsket

Valmistamine

Kui kasutad seeni, haki need väikesteks kuubikuteks. Hoolitse, et soovitud ürdid oleks käepärast.

Löö munad paksu põhjaga väiksesse potti, lisa või. Hoolitse, et kuumus oleks mõõdukas ja sega pidevalt spaatliga, ära vispelda ega vahusta muul moel.

Tõsta pott vahepeal tulelt, kuid sega edasi, tõsta uuesti pliidile tagasi ja nii mitu korda. Rooga epab pidevalt segama, nagu risotot.

Munaroog jääb õrn ja kreemjas, ilma tükkideta. 

Ära lisa soola ega pipart valmistamise ajal, sest see muudab munaroa vesiseks. 

Kui munaroog hakkab mõnusalt kalgenduma, lisa soovi korral seenekuubikud, ürdid ja muudkui sega ja sega, vahepeal kuumutades ja kuumust vähendades (pliidiraualt ära tõstes), kuni munaroog on ja hõrk ja siidine, kuid mitte vedel. 

Jahvata peale sool ja pipar, sega õrnalt. 

Tõsta saiaviilule,  Naudi koos värskete aiaviljadega.

Munahõrgutise tegemist õppisin oma ropu suuga iidoli Gordon Ramsay juhiseid järgides.

 

Ausõna, kui nii toimida, viib munaroog keele alla!

Follow my blog with Bloglovin

Täidetud rukkijahupannkoogid

Lugu

Tänavatoit on popp, eriti trendikas on gurmeetoit näpus mööda uulitsaid ringi patseerida või seda pargipingil nautida. Eelmisel aastal korraldati lausa Eesti tänavatoidu festival ja enne seda konkurss Eesti parima tänavatoidu leidmiseks. Osalesin seal minagi, suhu ei saand midagi, st millegagi mind ei pärjatud, aga oma arust päris maitsva  kiirtoiduga sain hakkama ja külalistelegi maitses (katsetasin suve jooksul päris mitme seltskonna peal).

Täidetud pannkoogid on Eestis tuntud ja populaarne roog juba pikka aega – erineva täidisega komm morgen wieder’eid meenutab mu ema eelmise sajandi 30ndatest aastatest. Prantsusmaalt on sisse imbunud galette'id ja crêpe’id. Mehhiko burritodest on eeskuju saanud kiirtoit vrapp. Seega võiks täidetud pannkook tunduda kodusena ka Eesti külalistele maailma erinevaist paigust.

Rukkijahuküpsetised on Eestile omased, seetõttu kasutasin taina valmistamisel rukkijahu. Rukkijahutooted sobivad ka inimestele, kes on nisu vastu allergilised.

Lisanditena saab kasutada kõiki Eestile omaseid toiduaineid: soolatud ja suitsutatud kalatooteid, soolatud ja suitsutatud lihatooteid; värskeid, soolatud ja hapendatud köögivilju, mitmesuguseid piimatooteid (kohupiim, toorjuust, sulatatud juust, sõir jne); metsaande, nt soolatud või hapendatud seened; Eesti köögile omaseid ürte ja maitsevilju, nt till, murulauk, küüslauk, karulauk, sibul jne.

Kuna täidiste variatsioone on lõpmatult, saab neid kohandada vastavalt aastaajale, teemale (liha, kala, piimatooted, vegetaarne, magusroog jne), kiirtoidu serveerimiskohale jne.

Pannkoogi koostisained

150 g rukkipüüli (võib kasutada ka rukki täisterajahu)

600 ml piima

3 muna

0,5 tl soola

soovi korral maitsestamiseks uhmris purustatud köömneid (vastavalt maitsele ja valitud täidisele, võib lisada nt osale tainast)

praadimiseks võid, searasva või rapsiõli (vastavalt maitsele ja täidisele)

Pannkookide valmistamine

Klopi munad lahti, lisa pool piimakogusest ja sega hoolikalt läbi. Siis lisa rukkijahu ja sool, sega jälle hoolikalt. Siis lisa ülejäänud piim ja sega ühtlaseks tainaks. Lase külmikus seista vähemalt 30 min.

Prae ülepannikoogid mõõdukal kuumusel kuldpruuniks. Kui tainas tundub paksuvõitu, lisa veidi piima.

Pannkoogid maitsevad suurepäraselt nii soojalt kui ka külmalt. Samuti saab neid kasutada magusate lisanditega, nt maasikatoormoosi ja meega, jms.

Ühest täidisega pannkoogist jagub mõnusaks kõhutäiteks tavaisuga inimesele, kaks pankooki peaks täitma ka suure isuga inimese kõhu.

Peedi-soolaheeringatäidis sinepikastmega

Täidised
I

Kodujuust, riivitud keedupeet, riivitud värske hapukurk (talvisel ajal tavaline hapukurk), ribastatud soolaheeringafilee, hapukoorekaste sinepiga

II
Kodujuust, riivitud värske kurk, ribadeks hakitud kirsstomatid, hakitud murulauk, hakitud värske till, hapukoorekaste tilliga

III
Hakitud õrnsoolasiig või -lõhe (siia- või lõheäkis) segatud mahedamaitselise toorjuustuga ja maitsestatud tilli, purustatud rosee- ja rohelise pipraga
IV

Munavõie keedetud munadest, võist ja kodus valmistatud rapsimajoneesist, peenekshakitud vürtsikilu, hakitud murulauk
V

Munahüüve hakitud küüslauguga maitsestatud ja pruunistatud soolapekikõrnetega, ribastatud kirsstomat, peenekshakitud murulauk või roheline sibul
VI

Metsaseenesalat sibula ja munaga
VII

Kapsa-hakklihahautis ohtra tilliga

Jne

Värske kurgi-tomatitäidis tillikastmega

Kastmed

Maitsesta 20% hapukoor või kreeka maitsestamata jogurt suhkru, soola ja pipraga. Vastavalt täidisele lisa maitsenüansi andmiseks purustatud värsket küüslauku, mädarõigast, vene sinepit, peenekshakitud tilli.
Väga hästi sobib ka tzatziki (kreeka jogurt, riivitud ja nõrutatud värske kurk, purustatud küüslauk, hakitud mündilehed, maitse järgi sidrunimahla, soola, suhkrut ja olio verde’t).

Täidiseks võib kasutada erinevaid rohelisi salateid, karulaugupestot, caprese’t, kalamarja koos peenekshakitud sibula ja hapukoore-vahukoorekastmega jne.

Piiriks on vaid koka fantaasia ja kliendi maitse-eelistused.

Igaühel on suurepärane võimalus serveerida endale pannkooke just oma maitse järgi kokkupandud täidisega: kõik täidisekomponendid ja kastmed on eraldi valitavad ja roog valmib laua ääres paari minutiga.

Keera pannkook keeratakse rulli, nii et mõlemad otsad on volditud taskuks, lõika pooleks. Võib süüa nii näpu vahelt kui ka noa ja kahvliga.

Follow my blog with Bloglovin

Seda inglid armastaksid - linnupiimatort

Jaa, kui oleks inglimaiuse tegemisega vaid vähem mäkerdamist, siis veereksin  ammu ringi Baruto kaalus.

Linnupiimatort

2 muna
1 klaas suhkrut 1 tl 3% äädikat 1 tl soodat 2 klaasi piima 3 spl jahu 2 klaasi tuhksuhkrut 1 pakk võid 3 spl mett 1,5 tahvlit tumedat plokkšokolaadi
Vahusta 2 muna, kollased ja valged eraldi, 1 kl suhkruga. Sega kokku, vala kuumuskindlasse potti, lisa 1 tl 3% äädikat (äädika sisse 1 tl soodat). Sulata 3 spl mett veevannis ja sega muna hulka. Tõsta pott seguga veevanni ja tulele. Aja 3 korda järjest vesi all keema, tõsta vahepeal pliidilt ära, sega kogu aeg. Sega hulka 3 kl jahu (veidi vähem) Tainas peab olema nätske ja kleepuv. Lõika 4 ühesuurust ristkülikukukujulist küpsetuspaberilehte (ca 25x35 cm, mis ahjuplaadile ära mahuvad). Rulli tainas imeõhukese kihina küpsetuspaberile. See töö sarnaneb tegelikult pigem mätsimisele, sest tainarulliga seda tööd teha ei õnnestu. Soovitatavalt peaks kiht olema filotainast õhem, sest see kerkib päris palju. Küpseta kihid ükshaaval ahjus ca 160-170 kraadi juures, kuni põhi on kaunis ja kuldpruun. Ole ettevaatlik ja jälgi õhemaid koht - need kipuvad kõrbema.  Võta ahjust ja tõmba kohe küpsetuspaber põhja küljest lahti. Kui põhi veidikegi jahtub, on neid kaht pea võimatu üksteisest eraldada. Ära aseta sooje tordipõhju üksteise peale - kleepuvad kokku. Kreemi valmistamiseks lase 2 kl piima keema. Sega hulka jahu ja keeda kisselliks. Jahuta täielikult. Vahusta 1 pakk võid 2 kl tuhksuhkruga, sega hulka jahukissell (hõõru kindlasti läbi sõela). Aseta kihiti koogipõhjadega. Kata kook pealt ja külgedelt šokolaadiga. Peida hoolikalt jahedasse kohta ja proovi unustada vähemalt 2 päevaks. Linnupiimatort on parim alates 3. päevast, kuid paraku jagub seda nii kauaks vaid väga kindlameelsetel inimestel. Reeglina kaob see kook jäägitult kohe, kui keegi ligimestest haisu ninna saab... Follow my blog with Bloglovin

Itaalias trühvlijahil koos koeraga, toorest hakklihast rääkimata

Hoolimata sellest, et kogemus mõne aasta tagune, käib tõeline kihu igal sügisel läbi - saaks vaid trühvlihooajal Itaaliasse! Järgnev on meeledetuletus sellest naudinguretkest Piemontesse. Ausõna, iga selle mõnu nimel kulutatud sent on seda väärt!

Trühvleid ei tehta vaid šokolaadist

Trühvlid on seened, mis kasvavad puujuurte lähedal maa all, enamasti umbes 20–30 sentimeetri sügavusel. Trühvlite sugukonda tubaracea kuulub 87 liiki.

Valged trühvlid

Neid leidub Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas. Söödavaid liike on kümmekond. Üldjuhul varieerub trühvlite suurus pähklist rusikani. Kõige paremad, kuulsamad ja maitsvamad on Piemonte ehk Alba valged trühvlid (Tuber magnatum). Väga tugeva ja intensiivse lõhnaga, aimata võib kerget küüslauguhõngu. Viljaliha roosakas, valgete viirgudega. Hooaeg oktoobrist detsembrini.
Must trühvel (Tuber melanosporum) on tuntud veel ka Norcia, Spoleto, Périgordi trühvli nime all. Selle lõhn samuti intensiivne, kuid mahedam ja nõrgem kui valgel trühvlil ning säilib kuumutamisel, seega võib neid ka küpsetada. Pealt mustad või tumepruunid, viljaliha mustjaslillakas, valgete viirgudega. Hooaeg novembri keskelt märtsi keskpaigani.

Piemonte ja Alba

Must trühvel

Enamus häid asju siin ilmas juhtub tänu sellele, et keegi hea tuttav räägib ennastunustavalt millestki toredast ja siis tekib isu seda kõike omal nahal järele proovida! Nii oli ka meiega. Ühe reisikaaslase sõber oli samas piirkonnas toitu-jooki nautinud ning seda taevani kiitnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui juba märtsikuus lennukipiletid osta, hotellikohad broneerida ning ootama hakata. Nii mõnelegi meist tundus märtsis lubatu novembris võimatu, seega tuli seltskonnas pisikesi muudatusi, kuid põhiväärtused jäid samaks – kogu seltskond armastas head toitu ja veini ja otse loomulikult sel teemal tundide kaupa filosofeerida ning toitu ka valmistada.

Meid oli 9, kes kaunil novembrialguse päeval Tallinnast Milano poole lendas, et sealt edasi rendiautodega sihtpunkti poole kihutada ning imekaunist Piemonte maastikku imetleda. Lisaks trühvlitele on Colline di Langa e del Barolo, meie sihtkoht Piemontes, ka tuntud veinikeskus, kus toodetakse Barbera, Barolo, Dolcetto ja Barbaresco jt tuntud veine.
Seega reisisihiks igati sobiv kant!
Viibisime Piemontes hingedepäeva nädalavahetuse neljapäevast esmaspäevani, päevad olid päikeselised ja soojad kui meie suvi, õhtud sügiseselt jahedad. Eesmärk oli üsna selge – ohtralt süüa-juua, trühvlite kõrghooaega nautida ning tippsündmuseks pidi kujunema trühvlijaht tõelise trühvlikoera – meie puhul toimeka Kira – juhtimisel. Trühvlijahi broneerisime endale juba Tallinnas, olemaks tõeliselt kindel, et saame pühas toimingus osaleda!
Rahvusvaheline trühvliturg on kallis ja halastamatu nagu iga teinegi samalaadne, kus tegemist piiratud ressursi ja kalli kaubaga. See on ka üks põhjustest, miks koerakesed oma otsingutel suukorve kannavad, sest sagedased on juhtumid, kus õelad konkurendid trühvlisaludesse mürki poetavad, et treenitud koeri tappa.

Ületöötanud trühvlikoer Kira

Trühvlikoeri treenitakse kaua ja põhjalikult, leidmaks metsa alt väärtseent – trühvlit – ning, otsitu leidmisel, seent oma käpakestega osavalt välja kaevama. Ammustel aegadel kasutati trühvliotsingutel tavalisi sigu, tänapäeval eelistatakse aga spetsiaalseid trühvlikoeri – treenimine on hõlpsam. Samuti pole koeraga hirmu, et ta kalli kraami lihtsalt nahka pistab, sea puhul on see tunduvalt keerulisem, kui isegi mitte võimatu.

Kui me kokkulepitud ajal kell 10 Alba linnas trühvlikontoris, mis taolisi jahte vahendab, oma koerajuhti koos koeraga ootasime, siis läks ikka tubli kolmveerand tunnikest, enne kui meie trühvliotsija ehk trifulao ja koer saabusid. Pisut kurnatutena, sest öö läbi kestnud trühvlijaht oli nii koerale kui peremehele oma jälje jätnud. Suundusime autodega linnast välja trühvlimetsa, olles igaüks maksnud selle lõbu eest 25 eurot.

Kira koos peremehega

Koerakese nimi oli Kira, kaunis lapiline tundmatut sugu pontu, kes pidi meid juhtima tõelise gurmaani naudingu läteteni. Ilmselt oli põhjuseks pikk jahiöö, et tema demonstratsioonesinemisest asja ei saanud. Penil oli tema ümber toimuvast sügavalt ükskõik, välja arvatud siis kui mõni järjekordne reisiseltskonna liige teda kõrva tagant sügama kippus. Meie seltskond silkas aga ummisjalu ja kuulekalt pitsu järel mööda metsa, nägudel keskendunud trifulao-ilme. Kira peremees püüdis küll anda meile lavastatud etendust - ta palus meil koerakest rihmast hoida ning läks eemale puujuure alla taskusolevat trühvlit maha matma, et siis hiljem nautida tõelist väljakraapmise tseremooniat. Võtsime asja täie tõsidusega, katsime isegi koerakese silmad, et ta peidukohta ei näeks! Kutsu tormas sihitult edasi-tagasi, lõpuks oli peremees sunnitud trühvli ise maast välja kraapima ning suurmeistri ninapidi seene juurde juhatama. Nõnda lõppeski trühvlijaht ilma saaki saamata, aga kaunis jalutuskäik värskes õhus oli see siiski.                                                             

Alba ja trühvlilaat

Trühvlilaata peetakse Albas trühvlite kõrghooaja nädalalõputi septembri lõpust kuni novembri keskpaigani. Ilmatusuurde laadatelki oli kuhjatud kogu maailma hõrgutisi, mille paljude oluliseks koostisosaks olid trühvlid. Kõikjal levis kirjeldamatu trühvlilõhn, trühvlit pakuti nii iseseisvana kui lisandina kõikidele võimalikele ja võimatutele toitudele – salami, juust, pasta, õli…
Juurdepääsu gurmaani unistustele tagas 1 EURine pilet, lisaks sai 6 EURi eest soetada isikliku veiniklaasi ning pidu võis alata! Et kohal olid nii juustu-, salumi- kui ka veinitootjad, kes kõik oma prodotto’sid lahkelt maitsta pakkusid, siis ilmselt ei tule kellelegi üllatuseks, et veetsime selles imelises paigas 5 tundi.Aeg lendas kui linnulennul!
Pidasime vajalikuks ka trühvleid kaasa osta. Säilivad nad küll vaid umbes nädala, kuid kodus oli hõrk eine kindlustatud - retsept on lihtne: keedetud pastale lisada natuke võid ja riivida trühvlid sinna peale. Trühvlilaastud muudavad lihtsa pasta gurmeeroaks. Kilohind ju ligi 16 000 krooni!

Villa Carita

Ei osanud me kallil isamaal kalendrisse vaadata (kui suur hingedepäeva pühitseja Maarjamaa rahvas ongi) ning saabusime Itaaliasse hingedepäeval, mida itaallased oma põhjalikkuses tähistasid pikalt ja süvenenult, et peaaegu oleksime saabumispäeval õhtusöögita jäänud – suurem osa söögi- ja joogikohti olid lihtsalt suletud!

Vaade villa terrassilt

Meie kallis majaemand suutis sel korral küll tõelisi tundeid oma näol paista lasta, kui pidas vajalikuks meiega kauni itaalia aktsendiga inglise keeles pragada, et olime õhtusöögi eelnevalt broneerimata jätnud. Kindlasti ei soovinud ta ise meile toitu pakkuda, sest selles majas oli kõik kui lavakujundus ühele tõsisele draamale. Villa Carita kandis auga oma perenaise nime. See asus kõrgel mäeküljel kauni väikelinna La Morra külje all, hurmava vaatega viinapuuaedadele ja püüdmatule silmapiirile. Sellistest kohtadest kirjutatakse tavaliselt raamatutes, neid on ka pildi peal, kuid ise mõnd ööd sellise paradiisi eestoas veetes tundus elu pisut rohkem elamisväärt. Villas on 3 tuba, hommikusöögiruum ning pere eluruumid, lisaks oli veel õuemajakeses 2 tuba, üks suisa sviit. Tõeliseks vaatamisväärsuseks oli aga meie majaemand – määratlemata vanuses (50-75 aastat ehk on see piir!); kõhetu; näoga, mis kunagi võis olla kaunis, kuid nüüd vaid väärikas ja miimikavaba! Tõenäoliselt see võiski olla ta eatu väljanägemise põhjuseks. Kuuldes, et meil pole reserveeringuid korralistele ja sel maal lausa kohustuslikele õhtusöökidele, hakkas ta seda kõike ise kärmelt organiseerima. Ja nagu hiljem selgus, sugugi mitte omakasupüüdmatult! Nimelt saavad hotelliomanikud kokkuleppel restoranidega iga inimese pealt, keda nad broneeringu alusel sööma saadavad, kenakese kopika. Seega tähendas mitteilmumine rahakadu ning selle eest tuli tuliselt võidelda. 

Nii reede, laupäeva kui ka pühapäeva õhtuks broneeris ta meile söömapaigad erinevates kohalikes restoranides, unustades aga lisamata, et enamikes kohtades on tegemist komplektmenüüga, mis koosneb lugematutest käikudest, lisaks veini, grappat ja limoncellot. Ja igasse kohta ilmumine oli kohustuslik, etteteatamata puudumist karistati villa peremehe sissemarsiga hotellituppa (NB! sisenes ta oma võtmega), kõikide väetite, haigete ja muidu ülesöönute vastuväidetest hoolimata nende jaluletõstmisega ja vastuvaidlemist mittesallival moel 20 km kaugusel olevasse toidulauda lähetamisega.

Nii juhtus meie reisikaaslastega, kes juhtusid kenasti tudima, kui vapram osa seltskonnast juba järgmises külakeses õhtulist võttis. Et õhtu oli padupime, kaart segane, siis pikemate-lühemate jänesehaakidega jõudsid nad viimaks arvatava restorani ette, marssisid sisse ning hakkasid pimedusest ja äsjamagatud unest kissis silmadega oma kalleid kaasmaalasi otsima. Kuid oh imet, kogu hiigelsuur ruum oli täidetud väga väikeste ja laua kohal kookus krimpsus kujudega, kes võõraid reisiselle nähes paigale tardusid nagu oleks keegi nad ära „tinistanud“. Lähemal vaatlusel selgus, et nad olid tunginud itaalia vanurite bingoõhtule!

End siiski kokku võttes leidsid nad meid kõrvalasuvast restoranist, kus nad rammestunult maha potsatasid ning meie õhtusöögi jäägi nahka pistsid. Justnimelt jäägid, sest Itaalias õhtusöök koosneb lugematutest käikudest ja toitu on tõeliselt palju ning, erinevalt eestlastest, keda õpetatakse taldrik tühjaks sööma ning mitte toitu raiskama, teevad itaallased seda suurima mõnuga. Nimelt kuhjavad nad lauad toiduga üle, ühele inimesele mõeldud toidukogusega saaks lasteaia keskmise suurusega rühma mõnusalt piimapõrsasteks nuumata.

Kirjeldan siin pisut tavalist menu turisticot ehk nö komplektõhtusööki, et see lihtsameelseid turiste ootamatult ei tabaks.

Valge trühvli laastud pastal

Algus on siis selline: lauale kantakse väiksemad vannid toorest, erakordselt peene konsistentsiga ning hõrgult maitsestatud veisehakkliha. Neil endil on küll selle kohta oma nimetus – carne crudo, kuid hakkliha on hakkliha ja sellisena ta näeb ka välja. Eesti inimene on harjunud sarnast toitu boeuf a la tartare’ina paaril röstsaialõigul ootena nautima, meile ettekantud kogus oleks teinud aga au iga inimsööjahiiglase toidulauale. Igatahes – oma vastasistuvat lauanaabrit üle või läbi selle lihamäe näha oli võimatu. Hakkliha mekitud, tuleb hakata vapralt ootama salami ja singikäiku, ohtralt grissineid ja krõbeda koorikuga saia kõrvale nosides. Sel maal tuleb ära unustada isiklikud, väikesed leivataldrikud, kust kombekalt sõrmedega palakesi näpistada! Kõik käib kaunilt laudlina peal ja tõele au andes on need linad alati valged ja puhtad.

Vorstikäigu järel, mõnes kohas ka enne seda, tuuakse lauale vaagnad insalata russoga – traditsioonilise kohaliku kartulisalatiga koos keedumuna, -porgandite ja konservhernestega, kastmeks rammus majoneesi ja hapukoore segu. Väga maitsev, võtmekomponendiks on muna - seda peab olema ohtralt – ja õige majonees! Kodutehtud! Antipastile järgneb primi piatti – pasta, reeglina kaks rooga – ravioolid con ragù ja tajarini con burro (linguinest veel peenem pasta võiga). Ja siis liudade kaupa jänesepraadi ja vasikaliha, lõpetuseks 4 käiku magustoitu ja kohv. Loomulikult saab trühvlihooajal pea kõiki roogi tellida ka valgete või mustade trühvlitega.

Seda kõike saab alla loputada suure koguse hea veiniga. Tundub, et Jeesus muutis Itaalias kogu vee veiniks. Veini on kõikjal ja meile täiesti arusaamatul põhjusel kaunistasid veinipudelid isegi lasteriiete kaupluse vaateakent. 

Pole siis ime, et reisi jooksul meie kõikide taljed kenasti paisusid. Läbisime vaid vahemaid autouksest restoraniukseni ja tagasi. Gurmaani eluviisid on kurnavad, kuid siiski ülimalt nauditavad.

Kõik, kes on huvitatud heast toidust ja veinist, peaksid selle palverännaku ette võtma, kuid kõik reisiga seotud broneeringud tuleks teha vähemalt pool aastat ette. Vastasel juhul jääte ukse taha – nii hotellis kui ka restoranis – ja sellest oleks äraütlemata kahju!

Follow my blog with Bloglovin

See pole aprillinali - soja-ingveri kaste

Jagaks hää meelega üht Eesti tingimustes võib-olla ebatavalist retsepti, ilma milleta aga mina viimased aastad oma elu ette ei kujuta: vokiroa põhikastmeks, lihtsalt riisi või nuudlitega, liha-tuuni-lõhesteikide glasseerimiseks, sea sisefilee timmimiseks, lõhe-tuuni-veise carpaccio kastmeks, mis roale hoopis teie meki annab, tiigerkrevettidega, kammkarpidega, pardifileega, lihtsalt dippimiseks - you name it.

Jaapanipärane soja-ingverikaste

3 spl tummist sojakastet

5 tl mirinit

2 spl riivitud värsket ingverijuurt

2 spl roosuhkrut

6 purustatud küüslauguküünt

1 tl maisijahu

60 ml vett

Sega väikses potis vesi, 2 spl sojakastet, mirin, ingver, küüslauk, suhkur. Lase keeda mõõdukalt mahedal tulel nii 5 min. Sega maisijahu ülejäänud 1 spl sojakastme hulka ja segu siis keevasse kastmesse. Keeda nii 3-5 min, kuni kaste pakseneb.

Soolasust saad reguleerida sojakastmega, magusust suhkruga - roosuhkru asemel võid proovida tumedat suhkrusiirupit või nt ka mett. Pea meeles, et ka mirin on magus.

Vürtsikust saad timmida ingveri ja küüslaugu koguste muutmisega. Kastme võid valmistada vedelama või paksema, muutes maisijahu kogust.

Ühesõnaga, vaarita endale õite mokkamööda neste - sobib nautimiseks nii soojalt kui ka külmalt.

Follow my blog with Bloglovin