Veel lihast - suure nurinaga

Juhtusin vaatama filmi "Julie ja Julia". Mulle tuli nutt peale, kui Julia Suures Õunas burgundia pajaroa jaoks veiseliha ostis. Kes oskab öelda, kust saab Tallinnas osta nt ühe mõnusa läbikasvanud antrekoodilõigu, millest ehtsat veisesteiki teha? Või jahutatud parti või küülikut väljaspool hoo-, loe jõulu- ja lihavõtteaega? Ma ükskord suvel otsisin turult  parti ja mind vaadati kui tulnukat teiselt planeedilt - praegu pole ju jõulud! Mis ajast ja kellel käib isu teatud toitude järele vastavalt kalendrile?
 
Kas tõesti ei jagu Tallinna peale nii palju lihaarmastajaid, et üks ihu ja hingega asja juures olev lihunik saaks oma poe peetud? Või on asi ikkagi lihatootjates? Turumüüjad uhkustavad veiseliha värskusega, produtseerides pabereid, mis näitavad, et ullike vaid mõned päevad tagasi oma pea pakule pani. Aga laagerdunud lihaveise liha? Kust seda saab? Välisfilee keeratakse kilesse rulli. Miks? Et ilusam oleks? Ja kui palud selle kilest lahti mässida, et lihatükki selle aus ja hiilguses näha, siis vaadatakse sind kui imelooma... Lugesin hiljuti, et nt Da Vinci oma veiseliha Itaaliast toob. Mina tulin Prantsusmaalt, jahutatud kukk kohvris. Kas see on normaalne?

Kõik Eestimaa lihunikud, ühinege!

Follow my blog with Bloglovin

Suur sula

Talv rabas jalust. Heas mõttes. Viimased poolteist kuud on kelgumägesid ikka sadade kilomeetrite kaupa mõõdetud. Seetõttu siis ka pikk paus pliidiäärsete toimetuste talletamisel.

Püüan seda viga nüüd parandada.

Kelgutamise vahepeal olen jõudnud värskendada suširullimise oskusi, eksperimenteerida kodumaise veiselihaga ja nikerdada kodukootud pastat ja selle juurde sobivaid häädusi.

Muuseas, kodumaine lihaveise liha ei kõlba koera hänna alla ka mitte. Kõik meie kaubandusvõrgust ostetud (vahet pole, kas tegemist Rakvere lihaveisega või mahevõrgust ostetuga) lihaveise tükid on kuidagi vesised, laialivalguvad, valesti lõigatud - igatahes hääd rooga nendest ei saa. Kindla peale minek on ainult sisefileega, aga seegi erineb mujal nähtud-katsutud sarnastest tükkidest kui öö päevast. Mullused varasuvised Pariisi maiustamised antrekoodiga jäävad paraku saavutamatuteks.

Pastalisanditest järgmises postituses.

Follow my blog with Bloglovin