Laisa perenaise nipp

Kui pole viitsimist ise saia-sepikut küpsetada, siis selle vastu on rohi olemas. Osta supermarketi, nt Selveri, Prisma või Stockmanni pagaritoodete letist (seal, kus nad ise saiakesi "küpsetavad") sügavkülmutatud pooltooted ja pane ise kodus ahju. Sügavkülmas säilivad nt ciabatta või croissant'ide 'toorikud' rahulikult kuu aega ja nii võid kas või igal hommikul endale ahjusooja saia valmistada. Väga hea on ka Viimsi Kaubanduskeskuses asuva Delicato poe kiviahju sai, mida samuti sügavkülmutatult osta saab.

Tee nii.
Lase sügavkülmutatud 'toorikutel' ca 10-15 min toasoojas sulada. Soojenda praeahi ca 180-190 kraadini. Pane toorikud ahju - ciabatta valmimiseks kulub ca 15 min, toored croissant'id küpsevad 20-25 minutiga. Õige tunde saad kätte paari korraga.

Croissant'e saad kiiresti valmistada ka poest ostetud lehttainast (kui kõht kannatab). Lõika tainas lihtsalt sobiva suurusega kolmnurkadeks, rulli kokku ja küpseta sama moodi, nagu 'toorikuidki'. Isetehtud lehttainast on muidugi 1000 korda hõrgumad, aga nt mina ja tainategu ei saa omavahel läbi:-( Aga Bonaparte aitab hädast välja - kallis on, aga maitsev.



Follow my blog with Bloglovin

Veel lihast - suure nurinaga

Juhtusin vaatama filmi "Julie ja Julia". Mulle tuli nutt peale, kui Julia Suures Õunas burgundia pajaroa jaoks veiseliha ostis. Kes oskab öelda, kust saab Tallinnas osta nt ühe mõnusa läbikasvanud antrekoodilõigu, millest ehtsat veisesteiki teha? Või jahutatud parti või küülikut väljaspool hoo-, loe jõulu- ja lihavõtteaega? Ma ükskord suvel otsisin turult  parti ja mind vaadati kui tulnukat teiselt planeedilt - praegu pole ju jõulud! Mis ajast ja kellel käib isu teatud toitude järele vastavalt kalendrile?
 
Kas tõesti ei jagu Tallinna peale nii palju lihaarmastajaid, et üks ihu ja hingega asja juures olev lihunik saaks oma poe peetud? Või on asi ikkagi lihatootjates? Turumüüjad uhkustavad veiseliha värskusega, produtseerides pabereid, mis näitavad, et ullike vaid mõned päevad tagasi oma pea pakule pani. Aga laagerdunud lihaveise liha? Kust seda saab? Välisfilee keeratakse kilesse rulli. Miks? Et ilusam oleks? Ja kui palud selle kilest lahti mässida, et lihatükki selle aus ja hiilguses näha, siis vaadatakse sind kui imelooma... Lugesin hiljuti, et nt Da Vinci oma veiseliha Itaaliast toob. Mina tulin Prantsusmaalt, jahutatud kukk kohvris. Kas see on normaalne?

Kõik Eestimaa lihunikud, ühinege!

Follow my blog with Bloglovin

Pasta fra diavolo

Tuline mereannikaste linguine'dele või tagliatelle'dele, mis lihtsalt viib keele alla. Valmista seda marinara-kastme baasil (vt eelmist postitust).

Pasta fra diavolo (ühele inimesele)
1 tass marinara-kastet
4-6 toorest puhastatud kuning-või tiigerkreveti saba (kogus vastavalt soovile)
2-3 toorest puhastatud kammkarpi (vastavalt soovile)
3-4 hakitud küüslauguküünt
punase tšillipipra helbeid maitse järgi (väga hästi sobib nt Santa Maria maitseainesegu Chili Explosion)
oliivõli
peotäis hakitud lehtpeterselli

Kuumuta kaste keemiseni. Maitsesta tšillihelvestega parajalt teravaks. Pea meeles, et tšillimaitse intensiivistub, kui lased kastmel veidi kergelt kuumutades tõmmata.

Kuumuta pann tulikuumaks, lisa veidi oliivõli, pool hakitud küüslaugust ja krevetid. Kuumuta mõned sekundid (kuni krevetid muutuvad altpoolt roosakaks), siis pööra ümber ja kuumuta veel mõned sekundid. Eemalda pannilt. Lisa vajadusel veel oliivõli, siis ülejäänud hakitud küüslauk ja kammkarbid ja toimi, nagu krevettidega. Pruunistamise ajal võid lisada veidi ka tšillihelbeid. Kõik sõltub sellest, kui 'tuleneelaja' sa oled:-)

NB! Pruunista suurel kuumusel ja väldi krevettide ja kammkarpide keetmist. Ülepraadimisel/-keetmisel muutuvad nii krevetid kui ka kammkarbid tuimaks ja kaotavad oma hõrgu maitse.

Lisa pruunistet krevetid, kammkarbid ja küüslauk kastmele ja lase kõik koos korraks keema ja eemalda siis tulelt. Puista peale hakitud lehtpeterselli. Nii lihtne see ongi.

Jätku pastale!

Follow my blog with Bloglovin

Salsa marinara

Tomatine põhikaste pitsa- ja pastaarmastajatele. Erinevate lisanditega saab sellest suurepärase bolognese-kastme, pasta fra diavolo, sooja võileiva või pitsakatte...
Tee korraga valmis suurem potitäis ja sügavkülmuta portsjonite kaupa, nii saad isu tekkimisel hõrgu roa vaid loetud minutitega.

Marinara-kaste

3 sibulat, hakitud väikesteks tükkideks
6-10 küüslauguküünt, hakitud väikesteks tükkideks
1 spl suhkrut (või vastavalt maitsele)
2 tl soola (või vastavalt maitsele)
2 tl kuivatatud basiilikut
1,5 tl kuivatatud punet
1 tl kuivatatud tüümiani
0,5 tl purustatud apteegitilli- e fenkoliseemneid
1 tl värskeltpurustatud musta pipart (või vastavalt maitsele)
2 spl palsamiäädikat (soovi korral)
100 ml valget kuiva veini
4 purki purustatud kooritud tomateid (a 400 g)
soovi korral peotäis värsket hakitud lehtpeterselli
oliivõli

Haki sibulad ja küüslaugud peeneks. Kuumuta sügavas pannis või potis oliivõli mõõdukal kuumusel, lisa hakitud sibulad ja glaseeri mõni minut. ära pruunista. Lisa hakitud küüslauk ja kõik maitseained. Kuumuta pidevalt segades kuni 1 minut. Siis lisa palsamiäädikas, siis vein. Kuumuta pidevalt segades umbes paar minutit. Siis lisa tomatid, sega ja lase vaiksel kuumusel podiseda 2-3 tundi, aeg-ajalt segades, kuni kaste pakseneb. Timmi maitset vastavalt oma soovile.
Superhea kaste tuleb muidugi suvel oma kasvuhoonesoojadest ploom- või lihatomatitest.

Follow my blog with Bloglovin

Pesto

Pole vahet, kas teed pastat või soovid leivakattele vaheldust, pesto sobib selleks suurepäraselt.

Ja seda isuäratavat lõhna, mis pesto valmistamisel levib, on võimatu sõnadega kirjeldada.

Pesto
ca 60 g pecorino juustu (võib asendada ka parmigiano reggiano'ga)
2-4 küüslauguküünt
ca 25 g seedermänni- e piiniaseemneid
suur punt värsket basiilikut (1 pott koos vartega, suvel muidugi ainult oma aiast)
soola (vajaduse korral)
oliiviõli (kindlasti esimese pressi oliiviõli, mina kasutan ainult olio verde't), nii et pesto jääks meeldivalt kreemja konsistentsiga - ei liiga paks ega liiga vedel

Kõikide komponentide kogused on orienteeruvad - hea pesto on igaühe jaoks veidi erinev, nii et julget katsetamist.
Juustust - mulle meeldib pecorino lambane maitse, seetõttu eelistan seda, kas sardo't või romano't. Viimane on väga soolane ja seetõttu peab olema päris ettevaatlik.
Küüslaugust - mina lisan pigem 4 suurt küünt, aga maheda maitse austajad võiksid alustada kahest.

Pane kõik komponendid (v.a oliiviõli, mida tuleks lisada osade kaupa) kokku köögikombaini. Võib kasutada ka vanamoodsat käsitsi tampimise meetodit. Purusta (tambi), lisa õli, kuni moodustub ühtlane pasta. Vajadusel timmi maitset erinevate komponentide lisamisega. Säilib külmkapis umbes nädalapäevad. Purki pannes vala peale õhuke õlikiht.

Mina kasutasin ära eelmisel suvel 'purgistatud' suvemaitse - oma aia väikeselehelise basiiliku ja küüslaugu purustatud massi, mis sügavkülmas oma aega ootas. Köök oli kaua aega imelist lõhna täis.

Ja mu sõbranna mees nimetas seda hellitlevalt siloks...

Meelespidamiseks
Vahel läheb ka tarkadel segi - maitsetaim on 'basiilik'. 'Basiilika' on sambaridadega löövideks jaotatud piklik ehitis, nt kirik.

Follow my blog with Bloglovin

Olio verde - ihu ja hinge palsam

Vahepeal jõudis meie õlilaev kohale ja naudin nüüd rohurohelist ja murumaitselist, alles mullu valminud Sitsiilia olio verde't igal võimalusel - sees- ja välispidiselt. Keda huvitab, siis tootjaks on Gianfranco Becchina.

Pole paremat isutekitajat või näljapeletajat kui ahjusoe krõbedakoorikuline ciabatta ja veidike olio verde't.

Ja juuste oliivõlimask...

Follow my blog with Bloglovin

Suur sula

Talv rabas jalust. Heas mõttes. Viimased poolteist kuud on kelgumägesid ikka sadade kilomeetrite kaupa mõõdetud. Seetõttu siis ka pikk paus pliidiäärsete toimetuste talletamisel.

Püüan seda viga nüüd parandada.

Kelgutamise vahepeal olen jõudnud värskendada suširullimise oskusi, eksperimenteerida kodumaise veiselihaga ja nikerdada kodukootud pastat ja selle juurde sobivaid häädusi.

Muuseas, kodumaine lihaveise liha ei kõlba koera hänna alla ka mitte. Kõik meie kaubandusvõrgust ostetud (vahet pole, kas tegemist Rakvere lihaveisega või mahevõrgust ostetuga) lihaveise tükid on kuidagi vesised, laialivalguvad, valesti lõigatud - igatahes hääd rooga nendest ei saa. Kindla peale minek on ainult sisefileega, aga seegi erineb mujal nähtud-katsutud sarnastest tükkidest kui öö päevast. Mullused varasuvised Pariisi maiustamised antrekoodiga jäävad paraku saavutamatuteks.

Pastalisanditest järgmises postituses.

Follow my blog with Bloglovin