Itaalias trühvlijahil koos koeraga, toorest hakklihast rääkimata

Hoolimata sellest, et kogemus mõne aasta tagune, käib tõeline kihu igal sügisel läbi - saaks vaid trühvlihooajal Itaaliasse! Järgnev on meeledetuletus sellest naudinguretkest Piemontesse. Ausõna, iga selle mõnu nimel kulutatud sent on seda väärt!

Trühvleid ei tehta vaid šokolaadist

Trühvlid on seened, mis kasvavad puujuurte lähedal maa all, enamasti umbes 20–30 sentimeetri sügavusel. Trühvlite sugukonda tubaracea kuulub 87 liiki.

Valged trühvlid

Neid leidub Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas, Põhja-Ameerikas. Söödavaid liike on kümmekond. Üldjuhul varieerub trühvlite suurus pähklist rusikani. Kõige paremad, kuulsamad ja maitsvamad on Piemonte ehk Alba valged trühvlid (Tuber magnatum). Väga tugeva ja intensiivse lõhnaga, aimata võib kerget küüslauguhõngu. Viljaliha roosakas, valgete viirgudega. Hooaeg oktoobrist detsembrini.
Must trühvel (Tuber melanosporum) on tuntud veel ka Norcia, Spoleto, Périgordi trühvli nime all. Selle lõhn samuti intensiivne, kuid mahedam ja nõrgem kui valgel trühvlil ning säilib kuumutamisel, seega võib neid ka küpsetada. Pealt mustad või tumepruunid, viljaliha mustjaslillakas, valgete viirgudega. Hooaeg novembri keskelt märtsi keskpaigani.

Piemonte ja Alba

Must trühvel

Enamus häid asju siin ilmas juhtub tänu sellele, et keegi hea tuttav räägib ennastunustavalt millestki toredast ja siis tekib isu seda kõike omal nahal järele proovida! Nii oli ka meiega. Ühe reisikaaslase sõber oli samas piirkonnas toitu-jooki nautinud ning seda taevani kiitnud. Nii ei jäänudki muud üle, kui juba märtsikuus lennukipiletid osta, hotellikohad broneerida ning ootama hakata. Nii mõnelegi meist tundus märtsis lubatu novembris võimatu, seega tuli seltskonnas pisikesi muudatusi, kuid põhiväärtused jäid samaks – kogu seltskond armastas head toitu ja veini ja otse loomulikult sel teemal tundide kaupa filosofeerida ning toitu ka valmistada.

Meid oli 9, kes kaunil novembrialguse päeval Tallinnast Milano poole lendas, et sealt edasi rendiautodega sihtpunkti poole kihutada ning imekaunist Piemonte maastikku imetleda. Lisaks trühvlitele on Colline di Langa e del Barolo, meie sihtkoht Piemontes, ka tuntud veinikeskus, kus toodetakse Barbera, Barolo, Dolcetto ja Barbaresco jt tuntud veine.
Seega reisisihiks igati sobiv kant!
Viibisime Piemontes hingedepäeva nädalavahetuse neljapäevast esmaspäevani, päevad olid päikeselised ja soojad kui meie suvi, õhtud sügiseselt jahedad. Eesmärk oli üsna selge – ohtralt süüa-juua, trühvlite kõrghooaega nautida ning tippsündmuseks pidi kujunema trühvlijaht tõelise trühvlikoera – meie puhul toimeka Kira – juhtimisel. Trühvlijahi broneerisime endale juba Tallinnas, olemaks tõeliselt kindel, et saame pühas toimingus osaleda!
Rahvusvaheline trühvliturg on kallis ja halastamatu nagu iga teinegi samalaadne, kus tegemist piiratud ressursi ja kalli kaubaga. See on ka üks põhjustest, miks koerakesed oma otsingutel suukorve kannavad, sest sagedased on juhtumid, kus õelad konkurendid trühvlisaludesse mürki poetavad, et treenitud koeri tappa.

Ületöötanud trühvlikoer Kira

Trühvlikoeri treenitakse kaua ja põhjalikult, leidmaks metsa alt väärtseent – trühvlit – ning, otsitu leidmisel, seent oma käpakestega osavalt välja kaevama. Ammustel aegadel kasutati trühvliotsingutel tavalisi sigu, tänapäeval eelistatakse aga spetsiaalseid trühvlikoeri – treenimine on hõlpsam. Samuti pole koeraga hirmu, et ta kalli kraami lihtsalt nahka pistab, sea puhul on see tunduvalt keerulisem, kui isegi mitte võimatu.

Kui me kokkulepitud ajal kell 10 Alba linnas trühvlikontoris, mis taolisi jahte vahendab, oma koerajuhti koos koeraga ootasime, siis läks ikka tubli kolmveerand tunnikest, enne kui meie trühvliotsija ehk trifulao ja koer saabusid. Pisut kurnatutena, sest öö läbi kestnud trühvlijaht oli nii koerale kui peremehele oma jälje jätnud. Suundusime autodega linnast välja trühvlimetsa, olles igaüks maksnud selle lõbu eest 25 eurot.

Kira koos peremehega

Koerakese nimi oli Kira, kaunis lapiline tundmatut sugu pontu, kes pidi meid juhtima tõelise gurmaani naudingu läteteni. Ilmselt oli põhjuseks pikk jahiöö, et tema demonstratsioonesinemisest asja ei saanud. Penil oli tema ümber toimuvast sügavalt ükskõik, välja arvatud siis kui mõni järjekordne reisiseltskonna liige teda kõrva tagant sügama kippus. Meie seltskond silkas aga ummisjalu ja kuulekalt pitsu järel mööda metsa, nägudel keskendunud trifulao-ilme. Kira peremees püüdis küll anda meile lavastatud etendust - ta palus meil koerakest rihmast hoida ning läks eemale puujuure alla taskusolevat trühvlit maha matma, et siis hiljem nautida tõelist väljakraapmise tseremooniat. Võtsime asja täie tõsidusega, katsime isegi koerakese silmad, et ta peidukohta ei näeks! Kutsu tormas sihitult edasi-tagasi, lõpuks oli peremees sunnitud trühvli ise maast välja kraapima ning suurmeistri ninapidi seene juurde juhatama. Nõnda lõppeski trühvlijaht ilma saaki saamata, aga kaunis jalutuskäik värskes õhus oli see siiski.                                                             

Alba ja trühvlilaat

Trühvlilaata peetakse Albas trühvlite kõrghooaja nädalalõputi septembri lõpust kuni novembri keskpaigani. Ilmatusuurde laadatelki oli kuhjatud kogu maailma hõrgutisi, mille paljude oluliseks koostisosaks olid trühvlid. Kõikjal levis kirjeldamatu trühvlilõhn, trühvlit pakuti nii iseseisvana kui lisandina kõikidele võimalikele ja võimatutele toitudele – salami, juust, pasta, õli…
Juurdepääsu gurmaani unistustele tagas 1 EURine pilet, lisaks sai 6 EURi eest soetada isikliku veiniklaasi ning pidu võis alata! Et kohal olid nii juustu-, salumi- kui ka veinitootjad, kes kõik oma prodotto’sid lahkelt maitsta pakkusid, siis ilmselt ei tule kellelegi üllatuseks, et veetsime selles imelises paigas 5 tundi.Aeg lendas kui linnulennul!
Pidasime vajalikuks ka trühvleid kaasa osta. Säilivad nad küll vaid umbes nädala, kuid kodus oli hõrk eine kindlustatud - retsept on lihtne: keedetud pastale lisada natuke võid ja riivida trühvlid sinna peale. Trühvlilaastud muudavad lihtsa pasta gurmeeroaks. Kilohind ju ligi 16 000 krooni!

Villa Carita

Ei osanud me kallil isamaal kalendrisse vaadata (kui suur hingedepäeva pühitseja Maarjamaa rahvas ongi) ning saabusime Itaaliasse hingedepäeval, mida itaallased oma põhjalikkuses tähistasid pikalt ja süvenenult, et peaaegu oleksime saabumispäeval õhtusöögita jäänud – suurem osa söögi- ja joogikohti olid lihtsalt suletud!

Vaade villa terrassilt

Meie kallis majaemand suutis sel korral küll tõelisi tundeid oma näol paista lasta, kui pidas vajalikuks meiega kauni itaalia aktsendiga inglise keeles pragada, et olime õhtusöögi eelnevalt broneerimata jätnud. Kindlasti ei soovinud ta ise meile toitu pakkuda, sest selles majas oli kõik kui lavakujundus ühele tõsisele draamale. Villa Carita kandis auga oma perenaise nime. See asus kõrgel mäeküljel kauni väikelinna La Morra külje all, hurmava vaatega viinapuuaedadele ja püüdmatule silmapiirile. Sellistest kohtadest kirjutatakse tavaliselt raamatutes, neid on ka pildi peal, kuid ise mõnd ööd sellise paradiisi eestoas veetes tundus elu pisut rohkem elamisväärt. Villas on 3 tuba, hommikusöögiruum ning pere eluruumid, lisaks oli veel õuemajakeses 2 tuba, üks suisa sviit. Tõeliseks vaatamisväärsuseks oli aga meie majaemand – määratlemata vanuses (50-75 aastat ehk on see piir!); kõhetu; näoga, mis kunagi võis olla kaunis, kuid nüüd vaid väärikas ja miimikavaba! Tõenäoliselt see võiski olla ta eatu väljanägemise põhjuseks. Kuuldes, et meil pole reserveeringuid korralistele ja sel maal lausa kohustuslikele õhtusöökidele, hakkas ta seda kõike ise kärmelt organiseerima. Ja nagu hiljem selgus, sugugi mitte omakasupüüdmatult! Nimelt saavad hotelliomanikud kokkuleppel restoranidega iga inimese pealt, keda nad broneeringu alusel sööma saadavad, kenakese kopika. Seega tähendas mitteilmumine rahakadu ning selle eest tuli tuliselt võidelda. 

Nii reede, laupäeva kui ka pühapäeva õhtuks broneeris ta meile söömapaigad erinevates kohalikes restoranides, unustades aga lisamata, et enamikes kohtades on tegemist komplektmenüüga, mis koosneb lugematutest käikudest, lisaks veini, grappat ja limoncellot. Ja igasse kohta ilmumine oli kohustuslik, etteteatamata puudumist karistati villa peremehe sissemarsiga hotellituppa (NB! sisenes ta oma võtmega), kõikide väetite, haigete ja muidu ülesöönute vastuväidetest hoolimata nende jaluletõstmisega ja vastuvaidlemist mittesallival moel 20 km kaugusel olevasse toidulauda lähetamisega.

Nii juhtus meie reisikaaslastega, kes juhtusid kenasti tudima, kui vapram osa seltskonnast juba järgmises külakeses õhtulist võttis. Et õhtu oli padupime, kaart segane, siis pikemate-lühemate jänesehaakidega jõudsid nad viimaks arvatava restorani ette, marssisid sisse ning hakkasid pimedusest ja äsjamagatud unest kissis silmadega oma kalleid kaasmaalasi otsima. Kuid oh imet, kogu hiigelsuur ruum oli täidetud väga väikeste ja laua kohal kookus krimpsus kujudega, kes võõraid reisiselle nähes paigale tardusid nagu oleks keegi nad ära „tinistanud“. Lähemal vaatlusel selgus, et nad olid tunginud itaalia vanurite bingoõhtule!

End siiski kokku võttes leidsid nad meid kõrvalasuvast restoranist, kus nad rammestunult maha potsatasid ning meie õhtusöögi jäägi nahka pistsid. Justnimelt jäägid, sest Itaalias õhtusöök koosneb lugematutest käikudest ja toitu on tõeliselt palju ning, erinevalt eestlastest, keda õpetatakse taldrik tühjaks sööma ning mitte toitu raiskama, teevad itaallased seda suurima mõnuga. Nimelt kuhjavad nad lauad toiduga üle, ühele inimesele mõeldud toidukogusega saaks lasteaia keskmise suurusega rühma mõnusalt piimapõrsasteks nuumata.

Kirjeldan siin pisut tavalist menu turisticot ehk nö komplektõhtusööki, et see lihtsameelseid turiste ootamatult ei tabaks.

Valge trühvli laastud pastal

Algus on siis selline: lauale kantakse väiksemad vannid toorest, erakordselt peene konsistentsiga ning hõrgult maitsestatud veisehakkliha. Neil endil on küll selle kohta oma nimetus – carne crudo, kuid hakkliha on hakkliha ja sellisena ta näeb ka välja. Eesti inimene on harjunud sarnast toitu boeuf a la tartare’ina paaril röstsaialõigul ootena nautima, meile ettekantud kogus oleks teinud aga au iga inimsööjahiiglase toidulauale. Igatahes – oma vastasistuvat lauanaabrit üle või läbi selle lihamäe näha oli võimatu. Hakkliha mekitud, tuleb hakata vapralt ootama salami ja singikäiku, ohtralt grissineid ja krõbeda koorikuga saia kõrvale nosides. Sel maal tuleb ära unustada isiklikud, väikesed leivataldrikud, kust kombekalt sõrmedega palakesi näpistada! Kõik käib kaunilt laudlina peal ja tõele au andes on need linad alati valged ja puhtad.

Vorstikäigu järel, mõnes kohas ka enne seda, tuuakse lauale vaagnad insalata russoga – traditsioonilise kohaliku kartulisalatiga koos keedumuna, -porgandite ja konservhernestega, kastmeks rammus majoneesi ja hapukoore segu. Väga maitsev, võtmekomponendiks on muna - seda peab olema ohtralt – ja õige majonees! Kodutehtud! Antipastile järgneb primi piatti – pasta, reeglina kaks rooga – ravioolid con ragù ja tajarini con burro (linguinest veel peenem pasta võiga). Ja siis liudade kaupa jänesepraadi ja vasikaliha, lõpetuseks 4 käiku magustoitu ja kohv. Loomulikult saab trühvlihooajal pea kõiki roogi tellida ka valgete või mustade trühvlitega.

Seda kõike saab alla loputada suure koguse hea veiniga. Tundub, et Jeesus muutis Itaalias kogu vee veiniks. Veini on kõikjal ja meile täiesti arusaamatul põhjusel kaunistasid veinipudelid isegi lasteriiete kaupluse vaateakent. 

Pole siis ime, et reisi jooksul meie kõikide taljed kenasti paisusid. Läbisime vaid vahemaid autouksest restoraniukseni ja tagasi. Gurmaani eluviisid on kurnavad, kuid siiski ülimalt nauditavad.

Kõik, kes on huvitatud heast toidust ja veinist, peaksid selle palverännaku ette võtma, kuid kõik reisiga seotud broneeringud tuleks teha vähemalt pool aastat ette. Vastasel juhul jääte ukse taha – nii hotellis kui ka restoranis – ja sellest oleks äraütlemata kahju!

Follow my blog with Bloglovin

See pole aprillinali - soja-ingveri kaste

Jagaks hää meelega üht Eesti tingimustes võib-olla ebatavalist retsepti, ilma milleta aga mina viimased aastad oma elu ette ei kujuta: vokiroa põhikastmeks, lihtsalt riisi või nuudlitega, liha-tuuni-lõhesteikide glasseerimiseks, sea sisefilee timmimiseks, lõhe-tuuni-veise carpaccio kastmeks, mis roale hoopis teie meki annab, tiigerkrevettidega, kammkarpidega, pardifileega, lihtsalt dippimiseks - you name it.

Jaapanipärane soja-ingverikaste

3 spl tummist sojakastet

5 tl mirinit

2 spl riivitud värsket ingverijuurt

2 spl roosuhkrut

6 purustatud küüslauguküünt

1 tl maisijahu

60 ml vett

Sega väikses potis vesi, 2 spl sojakastet, mirin, ingver, küüslauk, suhkur. Lase keeda mõõdukalt mahedal tulel nii 5 min. Sega maisijahu ülejäänud 1 spl sojakastme hulka ja segu siis keevasse kastmesse. Keeda nii 3-5 min, kuni kaste pakseneb.

Soolasust saad reguleerida sojakastmega, magusust suhkruga - roosuhkru asemel võid proovida tumedat suhkrusiirupit või nt ka mett. Pea meeles, et ka mirin on magus.

Vürtsikust saad timmida ingveri ja küüslaugu koguste muutmisega. Kastme võid valmistada vedelama või paksema, muutes maisijahu kogust.

Ühesõnaga, vaarita endale õite mokkamööda neste - sobib nautimiseks nii soojalt kui ka külmalt.

Follow my blog with Bloglovin

Biriani

Mul on paarikümne aasta tagused kustumatud mälestused birianist (ka biryani) – India riisi-lambaliharoast (muidugi kasutatakse ka muud liha). Nii hakkasingi internetist otsima retsepte, et oma mälu värskendada, ja leidsin alljärgneva retsepti, mille tulemus on hoolimata valmistamise keerukusest nii hõrk ja aromaatne, et iga selle valmistamiseks kulunud tund ja valatud higipisar on seda väärt.

Selguse, organiseerituse ja ajakasutuse mõttes on roa valmistamine jagatud etappidesse – mitmed asjad saad veidi varem teha.

Koostisained

Töö lihtsustamiseks on iga koostisaine puhul märgitud, millises etapis seda vaja läheb. Nt 2/3 tähistab 2. etapi 3. toimingut.

Kogus	Koostisaine	etapp
1,5 kg	lamba tagakintsu koos kondiga	1/1
5 g	koriandrilehti	1/1
15 g	ingverit	1/1
1	tšillit	1/1
1.5 g	kaneelikoort	1/1
5 g	soola	1/1
(2-3)	(tervet küüslauguküünt)	(1/1)
500 g	basmati riisi	1/2
350 g	suuri sibulaid	2/1
0.4 g	safranit	2/2
30 g	koriandriseemneid	2/3
15 g	vürtsköömneid	2/3
125 g	selitatud võid	3/2
1 g	nelki	3/2
2.5 g	kaneeli	3/2
2 g	kardemoniteri (ilma kestata)	3/2
5 g	mustpipra teri	3/2
40 g	rosinaid	3/2
50 g	pistaatsiapähkleid	3/4
40 g	mandleid	3/4
20 g	India pähkleid	3/4
60 g	selitatud võid	3/4
25 g	soola	3/4
20 g	ingverit	4/1
20 g	küüslauku	4/1

1. etapp: vähemalt 4 tundi enne serveerimist

1.      Konditusta kints ja lõika liha suurteks tükkideks (10-15 cm). Pane liha ja kondid potti, vala peale vesi, nii et liha-kondid kaetud ja keeda puljong, nagu sa ikka puljongit keedad. Kui vahtu enam ei tule ja puljongivedelik on selge, lisa kõik 1. etapi 1 toimingu koostisained. Originaalretseptis siin küüslauku ei lisatud, aga mulle meeldib lambapuljongil õrn küüslaugumekk. Lase õrnal tulel keeda nii 3-4 tundi, võib ka rohkem. Mina teen puljongi tavaliselt valmis juba eelmisel päeval. Aga võib ka varem.

Kui liha on pehme, võta see puljongist välja ja kurna puljong. Lõika liha umbes 2 cm kuubikuteks. Roa valmistamiseks vajad nii liha kui ka puljongit.

2.      Pese riis ja kuivata köögirätikul.

2. etapp: 90 minutit enne serveerimist

1.      Eemalda sibulatelt mõlemad otsad, kuid ära veel koori. Iga sibul võiks kaaluda nii 150‑200 g. Lõika selle suurusega sibulad esmalt pikuti neljaks sektoriks ja siis lõika need omakorda keskelt pooleks. Kui sibulad on suuremad või väiksemad, lõika need vastavalt kas rohkemateks või vähemateks tükkideks. Nüüd nõuab originaalretsept mikrolaineahju kasutamist (keskmine kuumus, 400‑500 W). Sibulaid tuleb seal kuumutada umbes 7 min – selle ajaga peaksid need muutuma pehmeks ja läbipaistvaks (kui soovid valmistada rohkem või vähem sibulaid, siis reguleeri mikro võimsust, mitte valmistusaega). Mina olen sama tulemuse saavutanud tavalises praeahjus ilma rasvata kuumutades – tegin seda täiesti tunde järgi. Siis jahuta sibulad, eemalda koor ja eralda kihtideks.

2.      Pane safran väikese koguse keedetud veega tõmbama.

3.      Rösti kuival pannil koriandriseemned ja vürtsköömned, kuni aroomid hakkavad eralduma, siis jahvata.

3. etapp: 1 tund enne serveerimist

1.      1. etapi 1. toimingu tulemusena peaks sul olema vähemalt 1 l puljongit. Kui seda on vähem, lisa vett, kui puljongit on rohkem, võid selle kokku keeta või lihtsalt varuks jätta. Viimane variant on õigem, sest pead olema kindel, et puljongit on piisavalt.

2.      Prae umbes kolm-neljandikku röstitud ja jahvatatud koriandriseemnetest ja vürtsköömnetest (2. etapi 3. toiming) 125 g selitatud võis, kuni lõhn ütleb, et need on valmis. Lisa segule kuiv riis. Võid peaks olema nii palju, et see katab riisiterad, mis hakkavad paari minuti pärast muutuma läbipaistvaks. Lisa safran ja purustamata vürtsid (3/2) ja sega hästi läbi. Siis lisa enamik puljongist – seda peaks olema umbes 1/3 võrra rohkem kui riisi. Jäta umbes 100 ml puljongit hilisemaks. Kui puljongit ei jagu, lisa vett. Maitsesta soolaga ja keeda, kuni vedeliku ja riisi tase on sama. Siis keera kuumus väga madalaks, kata pott kaanega ja keeda veel 2 minutit. Lülita kuumus välja ja jäta kaane all 20 minutiks seisma.

3.      Aseta sügav ahjuplaat ahju kõige alumisse vahesse ja kuumuta see umbes 180 °C kraadini. Kui pann on kuum, vala sellesse umbes 2 liitrit keeva vett.

4.      Haki pähklid suhteliselt jämedalt, iga pähkel umbes 4‑5 tükiks, ja küpseta ettevaatlikult 60 g selitatud võis, kui need hakkavad õrnalt pruunistuma. Ole ettevaatlik – neid on väga lihtne ära kõrvetada. Nõruta pähklid võist välja. Tähelepanu! Kui sa kuumutad need üle, jätkub pruunistumine ka siis, kui sa oled pähklid võist eemaldanud..

5.      Nüüdseks peaksid sibulad olema jahtunud. Nad peaksid olema pooleldi küpsed. Kuumuta neid korraks järelejäänud selitatud võis, kuni nad on võiga kaetud ja kuumad, kuid mitte küpsed. Eemalda pannilt ja nõruta üleliigne või tagasi pannile.

4. etapp: 30 minutit enne serveerimist

1.      Haki küüslauk ja ingver peeneks, küpseta õrnalt pannil olevas selitatud võis koos ülejäänud jahvatatud koriandriseemnete ja vürtsköömnetega (2. etapi 3. toiming). Lisa liha, nii et see oleks vürtsiseguga ühtlaselt kaetud.

2.      Lisa järelejäänud 100 ml puljongit, et liha oleks veidi mahlasem. Lase umbes 1 minut keeda, siis lisa vürtsiga kaetud lihatükid koos puljongiga riisile ja sega õrnalt. Riis peaks olema väga niiske kuid terade vahel ei tohiks olla vedelikku. Sega hulka pähklid. Pane segu ahjukindlasse potti ja kata sibulatega.

3.      Aseta katmata pott umbes 10 minutiks ahju (Ettevaatust! Kasuta väga häid pajakindaid, sest ahjupannil keeb vesi ja võid enda auruga väga kõrvetada). Võta ahjust välja ja lase maitsetel 3‑5 minutit tõmmata.

4.      Serveeri koos erinevate tšatnide ja raitaga.

Keda huvitab, lisan ka lingi algsele retseptile. Gregi retseptikogust leiab muudki väga huvitavat:-)

Follow my blog with Bloglovin

Seeneimprovisatsioon kerge kitsejuustuga

1 karp pisikesi pruune poešampinjone, koos jalgadega, hakituna väikesteks kuubikuteks
2 (või rohkem, vastavalt maitsele) kobedat valget sibulat, peeneks hakituna
2-3 (või rohkem, vastavalt maitsele) kobedat küüslauguküünt, peeneks hakituna
1 kobe porgand, peeneks viilituna või jämedalt riivituna
1 l seenepuljongit (või veise- või köögivilja- või kanapuljongit)
Umbes 100 g võid sibula-küüslaugu-porgandi-seente hautamiseks
Paras porrujupp+petersellivarred+petersellijuurik bouquet garni’na
Umbes 1 spl jahu paksendamiseks (soovi korral)
Sorts (ca 50 g) vahukoort
Näpuotsaga kuivatatud punet, vastavalt maitsele
Näpuotsaga kuivatatud majoraani, vastavalt maitsele
Näpuotsaga jämedalt purustatud roseepipart, vastavalt maitsele
Soola, vastavalt maitsele
Pipart, vastavalt maitsele
Kobe viil chèvre’i iga portsjoni kohta või vastavalt maitsele toorjuustu, sulatatud juustu, võib-olla isegi suitsujuustu

Olen laisk ja isegi mõnusate maitsete kirjapanek nõuab jubedat ettevõtmist ja jõupingutust. Aga pokaal või kaks Festi ja värske emotsioon panevad tegutsema.
Saabusin just nädalavahetuselt, mille märksõnadeks Trofee ja Tammuri talurestoran. Kes ei tea ja huvi on, peaksid ise uurima ja järele proovima. Vaba maa, vabad valikud. Tagasiteel Mäo kandis tekkis autoseltskonnas lühivestlus suppidest, mis oleks igal inimese pannud suu vett jooksma.

Ja minu ema on mõtetelugeja. Seenesupi mõte ja algmaterjalid tulid just temalt. Koju jõudnud, värskendav tass rohelist teed nauditud, avastasin, et emal plaanis seenesupp. Sibulad tal juba hakitud ja karp šampinjone sama teed minemas. Võtsin sujuvalt juhtimise üle. Meenus, et sügisesest kuuseriisikasaagist jäi üle liiter tummist kuuseriisikapuljongit, mis sügavkülmas oma aega ootamas (kui on muud puljongit, siis võib alati asendada, aga kõik maitsenüansid vaja valida vastavalt puljongi intensiivsusele ja tüübile, maitseeelistustele ja tujule). Mis iganes külmikus tallel, see kiirelt sulama. Samal ajal hauta peenekshakitud sibul, küüslauk ja peen porgand potis võiga läbi (ära pruunista), lisa hakitud seened ja hauta veel. Vala peale puljong, lisa bouquet garni, maitsesta soola-pipraga. Lisa vastavalt maitsele pune, majoraan ja roseepipar, keeda 30-45 min. Kui soovid tummisemat suppi paksenda vähese jahuga. Lisa koor. Serveerimisel lisa taldrikusse viiluke chèvre’i ja puista peale veidi hakitud peterselli. Naudi silmad kinni, sest supi värvus pole just kiita. Aga maitse tuli hää, meile meeldis. Vaid jäi kripeldama see, et ühtegi kuivatet-külmutet metsšampinjoni enam alles polnud, mis ehtsa šampinjonimaitsega oleks i-le punkti pannud. Kes päris seent on söönd, see kunstvärki enam ei taha.

Follow my blog with Bloglovin

Lihavõttemaius - prantsusepärane kohupiimatort

Minu meelest on prantsuse kohupiimatorti meie peres tehtud pea 30 ülestõusmispühal. Kust retsept pärit, ei mäleta keegi. Seda on lihtne teha, töö tuleb vaid ette võtta päev varem, et tort saaks tarretuda

500 g maitsestamata mahekohupiima (mitte –kreemi), väga omapärase maitsenüansi annab nt kohupiima asendamine kodujuustuga
120 g võid
4 muna
2 spl želatiini + 16 spl vett
250 ml vahukoort (võib olla ka rohkem)
1 kl suhkrut
vanillsuhkrut
1 sidruni mahl ja riivitud koor
Maitse järgi nt röstitud mandleid või apelsini- või sidrunisukaadi või aprikoose või rosinaid. Mina teen mandlitega.
Marli kausi sisepinna katmiseks

Alustuseks sega pliidikindlas kausis või potis želatiin külma veega ja lase paisuda. Siis kuumuta keemiseni, kuni želatiin on täiesti lahustunud, ja jahuta toatemperatuurile.

Vahusta koos toasoe või, munakollased ja 2/3 suhkrust. Lisa sellele kohupiim, sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja jätka vahustamist. Lõpuks lisa vastavalt maitsele pähklid või sukaad või mida soovid.

Vahusta eraldi nõus munavalged tugevaks vahuks. Sama tee vahukoorega, kuhu lisa ülejäänud suhkur. Siis vispelda (ära enam vahusta) hulka läbi sõela niristatud vedel želatiinimass, seejärel vahustatud munavalged ja vahukoor ja sega ühtlaseks kreemjaks massiks. Otsi suuremat sorti kauss, kuhu koogimass ära mahub – mida laiema põhjaga, seda parem, või mitu väiksemat kaussi või võid ka portsjonite kaupa nt ramekin-vormidesse panna. Peaasi on katta nõu sisepind külma veega niisutatud marliga (marli servad peaksid mõnusalt üle nõu serva ulatuma, et need saaks pärast üle koogi lapata). Marli on vajalik koogi vormist kättesaamiseks. Lase tarretuda üle öö.

Hääd nautimist kevadiste lihavõtete aegu!

Follow my blog with Bloglovin

Hummus - funktsionaalne toit

Hummus on üks tõeliselt funktsionaalne toit. Hummuselembuse sain Iisraelis. Olin seda kahkjat ollust ka enne mekkinud, aga sellest polnud talletunud mingeid emotsioone. Iisraeli 7päevane piimatoodete ja hummusedieet (mitmekesiste lisanditega) seevastu jättis aga kustumatu mulje.
Ajendiks hummuse tegemisel oli üks veidi äpardunud Nopi poe külastus. Mulle meenus kapinurgas olev poolik kott kikerherneid ja otsustasin asja ette võtta. Veidike guugeldamist, et voilà – terve hummuse blogi – retsepte igale maitsele, kommentaare ja muid tarkusi. Mina kasutasin põhiretsepti, ja uskuge mind – tulemus oli VÄGA HEA!

NB! Koostisainete hankimiseks võta ette käik mahepoodi.

Ajakulu koos ettevalmistusega kuni 20 tundi, valmistusaeg umbes 30 min
Tulemus: ca 1 kg hummust (kulub kiiresti omalegi ära, aga alati võid sõpradega jagada)

250 g kuivatatud kikerherneid (kikrid, kõige väiksemaid, mida võimalik leida)
Umbes 3 spl tahini't (röstitud seesamiseemnetest ja õlist valmistet pasta)
1 suure sidruni mahl
2 kobedat küüslauguküünt
ca 1 tl jahvatatud vürtsköömneid või veidi rohkem
1 spl + 1/8-1/4 tl soodat
maitse järgi soola

1. Vala kikrid kaussi ja pese neid läbi mitme vee, kuni vesi jääb läbipaistvaks. Vala kikritele peale niipalju vett, et need oleksid kaetud. Vee hulka lisa 1 spl soodat. Leota kikreid kokku 8-10 tundi või üle öö. Umbes poolel maal, või veidi hiljem, vala kikrid sõelale, pese jooksva vee all ja pane siis uuesti puhta veega likku. Jälgi mängu – herned peavad olema kogu aeg veega kaetud. Lõpuks peaksid kikriterad olema vähemalt 2 korda suuremad. Noki ära eraldunud kestad ja koledad terad.
2. Pese kikrid hoolikalt ja vala parajasse potti. Vala peale vesi, nii et herned on kaetud, ja lisa ülejäänud sooda. ÄRA LISA SOOLA. Keeda, kuni kikriterad sõrmede vahel hõlpsalt pudruks muutuvad. Keetmiseks kulub 1-1,5 tundi. Poolel keetmisel võiksid veel kord vett vahetada. Kindlasti riisu vahtu ja korja ära eraldunud kestad. Kui kikrid on pehmed, kurna need läbi sõela, kuid hoia keeduvesi alles.
4. Vala kikrid köögikombaini (blenderisse) ja lisa veidi keeduvett, muidu ei tule riist purustamisega toime. Lisa puhastatud küüslauguküüned ja purusta hästi. Jahuta veidi enne muude koostisainete lisamist.
5. Lisa segule tahini-pasta, sidrunimahl, vürtsköömen ja maitse järgi soola ja jätka segamist. Lisa kikrite keeduvedelikku, kuni saavutad soovitud konsistentsi. Pea meeles, et jahtumisel hummus pakseneb.
Serveerimisel võid lisada nt olio verde't ja hakitud peterselli. Hummus sobib väga hästi leivakatteks, mitmete toitude hulka, maitsestamata jogurti ja kodujuustuga jne.

Follow my blog with Bloglovin

Lihatäidisega pannkoogid

Puljong valmis? Siis on aeg liha kallale asuda. Mida lihasemad kondid, seda suurem noos. Kui keetsid lausa lihapuljongi, siis võid ka pirukateole mõelda - täidisehakatus mõlemal juhul sama.

Eemalda kontide küljest liha. Puhasta liha kindlasti igasugustest krõmpsluudest ja muudest ollustest, need jäävad isegi pärast hakklihamasinat hamba alla vastikult krõmpsuma. Sõltuvalt lihakogusest puhast 1-3 sibulat, 3-8 küüslauguküünt, paar kuni kolm porgandit. Ühe porgandi asemel võib lisada nt pastinaagijupi. Kui käepärast on värsket petersellijuurikat, siis ka selle otsast võib mõnusa tüki haugata. Aja kogu see kraam (juurikad peenikeste kangidena või tükeldatult) koos lihaga läbi hakklihamasina. Kogu segu pannile ca 30 minutiks hauduma-maitsestuma. Lisa podisevale segule puljongit, nii et lihasegu oleks mõnusalt mahlane, aga mitte vedel - see peab ikka pannkoogi sees püsima. Maitsesta soola ja pipraga - mulle meeldib see puhas maitse kõige rohkem. Aga soovi korral võid lisada nt muskaatpähklid või mitmesuguseid ürte. Lähtu oma sisetundest. Pane täidis jahtuma.

Vahepeal keera kokku pannkoogitainas nt 4 munast, liitrist piimast, ca 400 g jahust, törtsust rapsiõlist. Maitsesta soola ja tibakese suhkruga. Lase umbes tunnike seista.

Ja nüüd on vaid roppraske töö pliidi äärse seista ja pannkooke loopida. Kuumale pannkoogile lisa parasjagu täidist ja keera taskuks kokku. Viib keele alla nii soojalt kui külmalt.

PS Ja ära kunagi solva lihatäidisega pannkooke sellega, et sinna sisse hakkliha topid. Vuihh.

Follow my blog with Bloglovin