Suur sula

Talv rabas jalust. Heas mõttes. Viimased poolteist kuud on kelgumägesid ikka sadade kilomeetrite kaupa mõõdetud. Seetõttu siis ka pikk paus pliidiäärsete toimetuste talletamisel.

Püüan seda viga nüüd parandada.

Kelgutamise vahepeal olen jõudnud värskendada suširullimise oskusi, eksperimenteerida kodumaise veiselihaga ja nikerdada kodukootud pastat ja selle juurde sobivaid häädusi.

Muuseas, kodumaine lihaveise liha ei kõlba koera hänna alla ka mitte. Kõik meie kaubandusvõrgust ostetud (vahet pole, kas tegemist Rakvere lihaveisega või mahevõrgust ostetuga) lihaveise tükid on kuidagi vesised, laialivalguvad, valesti lõigatud - igatahes hääd rooga nendest ei saa. Kindla peale minek on ainult sisefileega, aga seegi erineb mujal nähtud-katsutud sarnastest tükkidest kui öö päevast. Mullused varasuvised Pariisi maiustamised antrekoodiga jäävad paraku saavutamatuteks.

Pastalisanditest järgmises postituses.

Follow my blog with Bloglovin